kett

Mõnikord ronib kett maha.
Eemale lohisedes vaatan, kuidas kena õline vidin kaugele silmapiiri taha maha jääb.
Vaikselt roheliseks muutuva rohu sisse vedelema.
Las see kevad võtab selle keti, aga jätku mind rahule!
Või siis tegelikult andku kett ka siia ja üritagu ise üldse kuidagi niisama hakkama saada!
Oma sinilillede ja lumikellukestega!

Aasal viibivad kenad kollased lilled.
  Kevad – minu arse.
Jõe sees liigub palju vett.
  Kevad – minu arse.
Taeva alune on lindu täis.
  Kevad – minu arse.
Suud-silmad tolmu täis.
  Kevad – minu arse.
Sitajunn keset muru, otse pori kõrval.
  Kevad – minu arse.
Lumikelluke, otse troinoi pudeli kõrval.
  Kevad – minu arse.
Kordan: kett on täitsa maas.
  Kevad – minu arse.

Oi kui halb postitus saab, aga nii see on, sest kett on nii maas, et eriti ei suuda midagi muud kirja panna, aga millegipärast on vaja ju panna. Vaja on panna. Peaks magama ära minema, ausõna, kevad.