õunaaeg.

rõõmus roosa elevant kargab kahel pool piiri
talludes ära peotäite kaupa musti sipelgaid
kes olid sinna eelnevalt pikkade rongidega sisse rännanud
ning kõik vedurid vedelesid nüüd suurtes rauast kuhjades
pesade kõrval maas ning ajasid selget õunamoosi
summutajatest välja.

kollased karvased mesilased lendasid selle õunamoosi peale
kokku ja kukkusid seda limpsima ja lakkuma ja limpsima ja lakkuma
kuni nad elavalt vesteldes jalad taeva poole lesides karjuma hakkasid
ning kuuskede lauged nokad peksid nad hooga vigaseks
lennuvõimetuna ainult oigasid ning kurtsid vanu aegu taga

rumalatele on ainult antud natuke moosi
ainult natuke moosi
mida saia peale panna ning saia siis mesilasele tiibade vahele toppida
ja hüsteeriliselt naerdes vaadata, kuidas mesilane kibedalt naeratedes
üritab raske koormaga. raske koormaga. raske koormaga.

seisa püsti. ära kuku. kuigi moosi sees on see raske.
punkt.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *