Parem jalg ees, laekud autosse. Hobujõud rebivad su selja istmesse. Alkohoolne jook vajab ainult pudelilt korgi eemaldamist, et raskusjõud ta su sisemusse oma keemareaktsioone korraldama saadaks. Pilved ripuvad näotult kapoti kohal, et valada su eelaimdusse poriga segatud tundeid järgnevate päevade kohta. On alles esimese päeva esimene õhtu. Kõik porine ja tore on alles ees. Ees tore. Vahetatud kohad.
Seljakott selja külge monteerituna veered platsil. Viimase mõne tunniga armsaks saanud plekist leiutis jääb rahulikult hingates ärasõitu ootama. Sinna on meeldivalt kaua aega. Ärasõiduni. Suurtes kogustes kordumatut, tegevusi salvestavat, dimensiooni nimega aeg. Muda lirtsub varvaste vahelt. Järjest rohkem ja rohkem alkohoolset jooki reageerib. Sa ise reageerid kõigele. Järjepanu. Üsna rõõmsalt. Kõrva sisse poeb rõõmsaid hõikeid. Juuste vahele sigineb natuke vihma.
Head inimesed kallavad. Head inimesed on. Kallavad. Hambad käituvad nagu raudteeülesõit, keel tõkkepuuna ees. Tuleb õigel hetkel tõkkepuu kinni panna. Kallavad. Järjepanu. Must kange jook nagu öö. Magus. Kange. Joovastav. Öö.
Palju ristuvaid käsi ja mudaseid jalgu. Järvelaineid on hea vaadata vaksakõrguselt. Liivane. Põhi. Lõuna. Ilmakaartele annab selguse ja mõtte kõrgem koht. Kõrgem. Kõrgemale enam ei saa. Ilma passita. Ei vassita. Kõik on ilus ja selge ja tore. Vedelik reageerib ja hoiab karja sotsiaalse dimensiooni täidetuna.
Kaks musta äratuntavat kasti teisendavad emotsioone kõrvadele tajutavateks võngeteks. Võnked on tajutavad. Pilli keel. Klahv. Ja natuke juhtmeid. Ju on see seotud juhtmete ja närvide sarnasusega, et kõik see mõjub raputavalt. Ja mõlemal pool on. On. On inimesed. Kes naudivad. Üks teist. Teine esimest. Kolmas neljandat.
Päike paistab ja plekist asi on rõõmus. Ta laetakse ja joostakse käima. Kapoti kohal on sinine taevas. Endine on muudetud mitmesuguseks. Segane on aetud segasemaks. Riidest eluasemete kuju on tundmatuseni muudetud. Nende ümber on tõmmatud inimeste seljast olemise ja verbaalse säraga ära aetud kotid. Muru saab segamatult kasvada. Segamatult. Nagu ka kõik muu, mis või kes, mille või kelle kujul sealt plekist tooside sees laiali lendavad. Linnulaulu on jälle kuulda.
Sihtpunktid ootavad. Kõigega, mis seal ennegi oli. Ainult kuidagi teisiti. Neljas dimensioon on järjekordselt midagi muutnud.
Minupoolne tänu OK festi toimkonnale ja eriline tänu ADMile sooja öise telgikontserdi eest 🙂
parim kirjeldus, mida ma üldse ok festi kohta näinud olen 🙂