Kirjasõber, teine öö

Suviselt valge õhtu, päike hakkab vaikselt puude taha vajuma, sääsed ei ole veel ilmunud. Võtan noaga mõtlikult pasteeti ja määrin paberile. Oda – miks paberile! Küünitan laisalt saiakoti poole ja võtan viilu. Kraabin saiaga paberilt nii palju pasteeti kokku kui saan ja hammustan suutäie. Vaikne on. Kritseldan noaotsaga aeglaselt mingi teksti pasteedisele paberile. Hmm.

Uni tuleb kuidagi rahutult, aga magan siiski. Hommikul kööki lohisedes loen paberile kirjutatud kirja. Alla on kellegi poolt kirjutatud vastus.

Hiired vist.

Rääkivad Ristpead / Beszélő Keresztfejűek

Eessõna. Jah, see on puhtalt AI genereeritud tekst. Selline madalama põhikooliastme tase. Mõned üksikud sõnad muutsin. Ungarikeelne tõlge on lihtsalt … noh … lõbu pärast 🙂


Kord elas üks ristpeaga kruvi karbis koos oma kaaslastega. Kui ta karbist välja võeti, valdas teda korraga nii hirm kui ka ootusärevus – oli ju see tema jaoks uue eluetapi algus.

Töömees, kes teda käes hoidis, oli robustne ja jõuline. Ta tööriistad olid teravad ja säravad, puur külm ja metallist. Kui kruvi puuri külge pandi, tunnetas ta saabuvat muutust. Järgmisel hetkel oli ta terrassilaua sees, moodustades pika rea oma kaaslastega.

See oli uus algus. Kruvi oli nüüd osa millestki suuremast – terrassist, mis sai varsti koduks nii inimestele kui ka mõnele kodulinnule. Kruvid jälgisid terrassi eluhoogu ja kõnetasid üksteist igapäevaselt, jagades omavahel tähelepanekuid.

Jutud terrassi elust olid põnevad. Neist rääkisid lapsed, kes päevade kaupa seal mängisid, pered, kes terrassil piknikke korraldasid ning vanapaarid, kes seal oma hommikukohvi jõid. Kruvid tunnetasid nende rõõmu ja naeru, aga ka muret ja kurbust. Nad olid osa terrassi hingeelust.

Kuid terrass hakkas ajaga vananema. Laudade värv tuhmus ja mõned kruvid hakkasid roostetama. Teised olid aga endiselt kindlalt paigal, toetades üksteist ja jutustades elust terrassil.

Kui terrass aastate möödudes maha mädanes ja kruvid vabaks pääsesid, tundsid nad, et nad on olnud osa millestki erilisest. Nad olid kuulnud rõõmu ja naeru, olnud tunnistajaks mängudele ja südamlikele vestlustele. Kuigi nad olid vaid ristpeaga kruvid, olid nad olnud osa suurest terrassist. Need mälestused kestavad igavesti, pakkudes neile lohutust ja rõõmu.


Egyszer volt egy keresztfejű csavar, aki a többi társával együtt élt egy dobozban. Amikor kivették a dobozból, egyaránt uralkodott rajta a félelem és az izgalom – hiszen ez volt számára az új életszakasz kezdete.

A munkás, aki a kezében tartotta, robosztus és erős volt. Az eszközei élesek és csillogóak voltak, a fúró hideg és fém. Amikor a csavart a fúróba tették, érezte a közelgő változást. A következő pillanatban már a teraszlapon volt, hosszú sort alkotva a társaival.

Ez volt az új kezdet. A csavar most része volt valami nagyobbnak – a terasznak, amely hamarosan otthont adott az embereknek és néhány házi madárnak. A csavarok figyelték a terasz életét és mindennap beszélgettek egymással, megosztva a megfigyeléseiket.

A terasz életéről szóló történetek izgalmasak voltak. Gyerekek meséltek róluk, akik napokig játszottak ott, családok, akik pikniket rendeztek a teraszon, és idős párok, akik ott itták a reggeli kávéjukat. A csavarok érezték az örömüket és a nevetésüket, de a gondokat és a szomorúságot is. Részesei voltak a terasz lelkének.

De a terasz az idővel elöregedett. A lapok színe elhalványult, és néhány csavar elkezdett rozsdásodni. Mások azonban még mindig szilárdan a helyükön voltak, támogatták egymást és beszélgettek a terasz életéről.

Amikor a terasz évek múlva elrohadt, és a csavarok szabadon kerültek, érezték, hogy valami különleges részesei voltak. Hallották az örömöt és a nevetést, tanúi voltak a játékoknak és szívből jövő beszélgetéseknek. Bár csak keresztfejű csavarok voltak, részesei voltak egy nagy terasznak. Ezek az emlékek örökké élnek, vigaszt és örömöt nyújtva nekik.

Nutikodu 2022

Pesumasin on LG-lt ning neil on oma suurejooneline kõike võimaldav kodu-äpp – sisesta oma kodu nimi ja ruumi nimi, kus see masin asub ja kutsu terve perekond seda masinat vahtima. Saab lisada muidugi palju masinaid, aga mul on ainult pesumasin.

Elektriradiaator on mul firmalt Mill. Tore Norra firma, nendel on ka oma äpp, kus tuleb ka jälle defineerida kodu ja ruum ja kus see seade asub jne.

Vingugaasiandureid eelmainitud kompaniid vist ei tee ning see on mul firmalt Netatmo. Neil on ka oma äpp! Hakkate juba aru saama, kuhu ma sihin? Jah, seal äpis tuleb ka nimetada kodu ja määrata ruum, kus see vidin asub jne. Selle äpi lisatrikk on see, et selle nimi on telefonis Security. Lihtsalt Security.

Kaameraid on isegi kahelt eri firmalt, neil on muidugi ka oma äpid koos kõige kaasnevaga!

Mõned temperatuuriandurid ja lülitid firmalt Shelly. Kodu, ruum, kasutajad, yeah. (Ok, see on vähemalt avatud platvorm, saab natuke andeks)

Matter ei saabu piisavalt kiiresti, ei saabu.

F1, Monza, 2021

Nonii, vormelireis #4, Monza katse #2. Kuigi kaasas on neli erinevat QR koodi, nii telefonis näitamiseks valmis kui igaüks kahes eksemplaris välja trükituna kaasas, siis hõisata saab kaasajal alles päriselt kohal olles. No eks näis, eesootav takistusriba on hiline, keeruline ja ulatub sügavasse Itaalia öösse. Väga luuleline. Reisiärevus.

Rajale sai jalgrattaga läbi linna, meie tribüünile lähima sissepääsuni maad umbes 5km, kuulsuste spottimise sissepääsuni 3.5km. Viimasest sisenesime ainult esimesel korral kuna oli majutusele lähemal ning ei teadnud veel täpselt raja-alal liikumist ega sissepääse.

Monza rada ise on pmst linnas, pargis. Väga suures pargis. 688 hektarit ja 14km kõrget kivimüüri.

Banking. Natuke mootorispordiajalugu – Monzas oli kunagi ovaalrada, mille otsmised kurvid olid kaldega. Korraliku kaldega. Ja seal siis sõideti nende torukujuliste vormelitega metsiku kiirusega. Seda vana rada kaasajal ei kasutata, aga kaldega kurvid on vägagi alles. Sinna kallakute juurde pääsemiseks nägime ikka korralikult vaeva, nende peale ei taheta võistlusnädalavahetusel joobes turiste väga turnima lasta. Kaks päeva proovisime metsast erinevatest kohtadest sniikida, aga kogu banking oli korralikult kollavestide valvega kaetud, ei õnnestunud, alati aeti ära 🙂 Lisaks on see itaalia mets mingeid vastikuid torkivaid ja kriipivaid taimi ka täis, vaarikad vms. Aga lõpuks peale sõitu olid valveitaallased koju läinud ja saime sinna bankingu otsa ronida. Tavalise tennisega iseseisvalt päris üles hästi ei saa, keegi peab tõmbama ehk siis läheduses peaks olema mõni parema gripiga jalanõudega tegelane. Kokkuvõttes lahe elamus.

Vormel 1. Senisest neljast F1 külastusest vist kõige lahedam. Esiteks võistlus ise oli huvitav pluss veel sprindiga formaat on vähemalt kohal käies tegusam. Võistluse tulemus ka sobis. Teiseks raja asukoht väga mugav – linnas, suures pargis, majutusest rattaga tuldav. Kolmandaks rada ise ja ümbritsev loodus käidav ilma suuremate inim-ummikuteta (näiteks Spa rada Belgia mägedes oli paljudel juhtudel rahvamassis kitsal metsarajal venimine). Neljandaks ilm – mulle +30 väga sobib. Viiendaks tribüün väga hea – katusealune, peasirge ääres, enamasti midagi toimus ja oli vaadata. Kuuendaks lubati seoses koovitsaga ainult pool mahutavusest, mis tähendab, et igal pool on lihtsam – õllejärjekorras, tribüünil, piletikontrollis, peldikus, söögiputkas jne.

Nüüd motospordiajalooga nõrgalt seotud rajategevustest – tegime peale sõitu rajale jala ringi peale, mööda rada. 5.7km. See oli ka selline pool-illegaalne tegevus – rajale saamiseks tuli natuke üle vana raja bankingu ronida ja alla hüpata 🙂 Samas edasi kedagi, kes meid nägi, eriti ei kottinud, et me seal tuiasime. Kuni selleni kui ma sisenesin F1 boksialale, kuhu saamine on tavainimesele muidu suht võimatu. Turva transportis meid õnneks välja alles siis kui ma olin Mersu boksini jalutanud ja seal pilti teinud 🙂

Aastal 2021 peab ikkagi rääkima ka covidist. Ning kuidas ma covidi pärast pidin 10km jalgrattaga sõitma. Igal hommikul rajale sisenedes kontrolliti seda vaktsineerimise QR koodi ja (üllatus-üllatus) kehatemperatuuri. Nendega oli mul kõik hästi, aga pühapäeval taheti selle covidi QR koodi kõrvale ka dokumenti näha. Laupäeval kindlasti kedagi mu dokument ei huvitanud, reede kohta enam ei mäleta. Aga jah – pühapäeval see mul kaasas ei olnud. Sõitsime rajale, sain teada, et id-kaarti on ka vaja ning sõitsin majutusse tagasi id kaardi järgi. 37min, 10km, 0 sammu (fitbit, ma ju käisin toas kaardi järgi ilma jalgrattata?) Träkk lisatud pildina. Aas raja allosas on tingitud väiksest logistikaveast – peast sõitsin, ilma kaardita ning panin ühest väiksest teeotsast mööda. Teisel pildil järjekord mingi väikse poe ukse taga, kuhu lasti üks-haaval sisse.

Väga lühike toidu eri. Pmst pitsa, sai, hamburger, kebab. Enamasti 7€ @ 0.5l Heinekeni või rajalt väljas Birra Moretti saatel. Erandiks üks kaheksajalg 🙂

Muud pildid

Tähed

Tähed kukuvad krobinal paberile
otse paberile
otse peast kukuvad paberile
pliiatsit pole vaja
pliiatsit hoidev käsi ripub lõdvalt tooli kõrval
ja tähed muudkui krobisevad paberile
ninast ja silmadest ja mõned ka otse kulmudest
suust.
Kuni paber saab täis
ning nad vajuvad sahinal lauale
kukuvad põlvedelt põrgates põrandale
haarates mööda kukkudes lõdvast käest lõdvalt oleva pliiatsi
ja asuvad seda maha jõudes ahnelt endasse närima.
Kirjanduse lõpp.

TG+EG

Vaatasin siis uue TG + Extra Geari ära. Saapad, kuhu astuda olid muidugi suured, Clarkson oli paarkümmend aastat formaati sisse töötanud ja arendanud, suht raske on seda palli lambist üles korjata ja samamoodi kohe jätkata. Võimalik, et sellega seoses või muidu, aga see Evans on ikka suht ebaatraktiivne (ebakompetentne?) kuju seal hetkel. Positiivselt üllatas LeBlanc – mõjus sümpaatsemana ja loomulikumana, näitleja ikkagi. Kuigi skriptimise traagelniidid olid kogu saatel ikka väga väljas. Vanas TG’s häirisid need niidid ka, aga oli kokku natuke loomulikum. A noh, need samad aastad sisse töötamist.
Aga kogu saatest tervikuna oli kuidagi mingi dünaamika kadunud, üksteise otsa lükitud klipid. Tundub, et BBC ei julgenud mingit väga suurt kannapööret teha sisus/formaadis, samas see sisu mahamängimine ei toiminud kohe esimese saatega.

Extra Gear oli mingi omaette veidrus – alguses öeldi, et näitab mingeid telgitaguseid või välja lõigatud stseene ja “lavatagust”, aga tegelikkuses oli nagu mingi veel üks Top Gear, kus ei sõidetud eriti ja saadet juhtisid mingid suvalised tondid. Samas uudiste osa oli olemas. 🙂

T35la

Tesla Model S on juba 4a turul olnud ja ma sain alles nüüd selle haibitud sõiduvahendiga sõita. Ebaõiglane. (samas tänud Flexile kingituse eest, ostke ka teie kõik oma arvutid sealt, ja loomulikult Teslarendile 🙂 ). Etteruttavalt ja kokkuvõtvalt ütlen, et Teslaga tasub sõita proovida juba selle igal ajal olemas oleva tõmbe pärast. Sama hingetõmbega tunnistan, et ma ei ole endale teadaolevalt enne ühegi umbes 5s 0-100 autoga ka sõitnud. Seega, võib-olla on hinnang ebaadekvaatne. Minu igapäevaselt Porschega kulgevad sõbrad, teile on see kiirendus võib-olla tavapärane.

Aga jah, see tõmme, see on omapärane. Esiteks on ta ikkagi päris tugev, vinge ja lõbus. Teiseks, ja võib-olla olulisemaks, on see tõmme kogu aeg olemas – vajutad ja läheb, ei mingeid kick-downe või veelgi enam – käsitsi käigu alla vahetamist, turbo reageerimisaegu jms põlevate dinosauruste probleeme. Üks käik, üks vajutus ning rinnakorv tahetakse vastu selgroogu suruda. Väga mõnus. Vajutad, läheb. Vajutad, läheb. Põhimõtteliselt troll, aga palju kiirem 🙂

Teine üllatus Teslaga sõites ei olnud nii meeldiv – müra, mis tekib suht väikesel kiirusel juba. Jah, foori taga seisma jäädes on tunne, et auto suri välja ning linnakiirusel mingil eriti siledal asfaldil on ka vaikne, aga nii kui tee on natuke krobelisem või kiirus suurem, on see müra ikka päris tugev. Eriti just rehvimüra, tunne on nagu mitte mingit mürasummutust ei oleks. Laps küsis ka tagaistmel, et miks siin selline müra on 😐 Kuulsin, et paarile kohalikule Teslale on murasummutust lisatud ja see on 100k maksva auto puhul ikka veider.

Seal on natuke negatiivseid “odavaid” pisiasju veel (veidra plastmassise raksatusega lülitav suunatulekang näiteks), aga mu kirjutis ei pretendeeri täielikule ja põhjalikule kasutuskogemuse kirjeldusele. Mind ennast huvitas selle auto puhul see ülalpool kirjeldatud tõmme ning järgmisena see suur mölakas ekraan. Ja selle kasutatavus. Piltide peal näeb see ekraan ikka kole välja. Reaalses elus on seis disaini mõttes natuke parem – roolis olles, kuna seal peal on ikkagi mingi pilt ja ekraan ei ole lihtsalt suur hall latakas keset armatuuri, ei tundu ta hullult sea seljas oleva sadulana (kuigi Tesla võiks disainimisel ikkagi natuke mõnedest muudest markidest eeskuju võtta). Aga minu põhilise hirmu osas – kasutusmugavus – on mu tunded pärast seda natukest proovimist kahetised. Nii ja naa. Ta ikka väga ei õigusta ennast ning arenguruumi kasutusmugavuse osas on. Näiteks ekraani funktsioonide valiku nupud on ekraani ülal servas – üles paremale tuleb juba natuke küünitada. 17” ekraan, aga ma ei näe (kui ma just poolt ekraani raadiorakenduse alla ei taha kulutada) parajasti mängivat kanalit (või mängivat lugu for that matter)? Päriselt? Ruumi nagu oleks. Vbla ma ei leidnud õiget kohta. Istmesoojenduse sisse lülitamiseks tuleb ekraanil teha 3 vajutust ning kuna ees on 17” touch screen, siis ei saa seda päris pimesi teha. Kliima temperatuuri muutmiseks tuleb jällegi ekraanile vaadata ning suht kitsast osa vajutada. Kokkuvõttes ei midagi katastroofilist, aga natuke ka mitte väga lõpuni valmis veel. Ning selle suuruse vajadus on ikka kaheldav.

Samas on toredaid pisiasju – vedrustuse seadistus (mille muutmiseks, jällegi, 3 vajutust suurel ekraanil) jäetakse GPSiga meelde. Järgmine kord koju sõites on teada, et sissesõiduteele sõitmisel tuleb vedrustus Very high peale keerata. Nutikas, lihtne, mugav.

Laiemalt elektriauto eripärast ka – niikui reostaadi (hea küll – gaasipedaali) lahti lased hakatakse kibekähku akusid laadima, mis Tesla puhul väljendub suht korralikus pidurdamises. Kui dinosauruste säästmiseks lased ristmikule lähenedes gaasi aegsasti lahti, siis elektriautoga sõites tuleb seda aega päris korralikult ümber kalibreerida ja pedaal palju hiljem lahti lasta. Muidu jääd lihtsalt kaugel enne ristmikku juba seisma. Leaf minu mälu järgi nii äkiliselt ei pidurda (kuigi Leafil olid ka eri režiimid, vbla mõni pidurdas äkilisemalt).

Ja veel personaalne laks lõppu – igapäevaselt vähe kõrgema autoga sõites on jube harjumatu autosse sisenemiseks sisuliselt maapinnale istuda. Ja sealt väljudes jälle ennast vaevaliselt sealt üles ajada. Aga sellel pole enam konkreetse Model S ega elektriautondusega mitte õhkagi seost.
Ootan suure huviga esimeste Model X’ide saabumist 🙂

Ai veel üks lahe pisiasi – armatuuris oleval pisikesel autopildil põlevad tuled vastavalt sellele, kuidas päriselt on – pidurdad, siis süttivad pisikesed pidurituled, suunatuld näidates suunatuled 🙂

Kokkuvõttes on täitsa okei auto.

PS. pult/võti on auto kujuline, ilma eristuvate nuppudeta. Ehk siis pead natuke arvama, mis osa vajutada tuleb, et midagi avada. Muidu on suht loogiline, aga laadimispistiku luugi avamist ei õnnestunudki puldilt leida. Oli see võimalus üldse seal olemas? Seletati küll ja vist nagu oli, aga kus, ei mäleta. Õnneks saab seda luuki seest üleelusuuruse ekraani kaudu ka avada 🙂

Pakid paneme vööri!
Pakid paneme vööri!

Laadija luuk avatud, roheline tuli!
Laadija luuk avatud, roheline tuli!

pidu pidu

sünnipäeval viina ohtralt
valati
lusikaga koormad suured
salatit
näosti sisse viina
valati
taldrikusse sült ja nägu
alati
pärast laual rumba-valss
alasti

3i 05ka, cuccu51n

suusatan mäest alla
eksole
lükkan kaigastega läbi lume
tead
kuused vuhisevad, pilpad taga
liigun
pea ees läbi Haanja kõrgustiku
vuhinal
jäätunud hingeaur imestnud pilgus
raisk
pea ees künkasse jäneste lõunasöögilauda
pikk-kõrv, TERE!
ja rullina koleda mürtsu saatel
välja
tagauksest ja otse Mõiku
“Depoosse”
lõpp-peatus. Tuled kustu.