minolta DSLR saaga jätkub…

kohe-kohe lööb osal rahval kaane pealt ära … juba homseks, ok, euroopa aja järgi ülehomme varahommikuks on ennustatud Minolta-poolset pressikat uute digikaamerate kohta:
loeb siit
Eks siis ootab ja kannatab …

Samas võtan vastu tagastamatut abi konverteeritavas valuutas.

talv

kasukasse mähitud konn,
põgenes talve eest lõunasse.
ainult sügavad konnajäljed,
jäid maha lume sisse.

lumel oli ka ükskõik,
et all polnud enam konna,
kellele selga sadada.

ja üldse oli üks tavaline päev 🙂

istun siin.

vaikselt toolil.

mööda lendab.

veel üks päev.

tänapäev.

saab minevikuks.

seljatoest.

harjutamine

Igat asja tuleb harjutada-harjutada-harjutada. Et saada osavaks. Kuigi nad räägivad, et harjutades saab ainult harjutajaks, aga ikkagi – ma ei usu seda. Numbreid lugedes ei jää ja ka igavesti 1-2-3 lugejaks, vaid jõuad ikka edasi ju ka…

täna

sõrm on villis,
silmad krillis:
ei näe ei näe ei näe

hiir on luine
keha küürutam’sest
juba väga puine

klaviatuur naa külm
tundub ka, et laud
küünarnukirünnet haub

päike … ikkagi … õnneks

sinu posti-kasti
kirjadega igat masti
täna ära täidan

jah, just täna täidan
ning pealegi –
see kivi ikka veerebki 🙂

ära

lööge meistreid
keegi teist ei
ootama jääda
kaheks sekundiks
nüüd olla
veel natuke
et kukkuda
näha maailma
kaugenemas
oma silmadest
sinine kõiksus
eemale kaob
   muld vajub ette
surud silmad
kõvast’ kinni
otsekohe ongi
nad kohal, et
laiali valguda
minema minna
siit igaveseks
lahustuda ära

skännimine

Näete, skännimine on üks suurt osavust ja tarkust nõudev tegevus. Minul ei ole ei suurt osavust ega ka tarkust. Lihtsalt on puudu. Mõlemat. Ma nimetaks enda skännimise ringi piltide “ajaloolamiseks”. Tuleb välja küll.

kadriorg-sm.jpeg

Kadriorg. Aasta 1900. Pinhole tehnika.
Tegelikult aasta 2004, Zenit + Soligor 28mm (kunstilised tumedad servad) + minu paberilt skänn (ajaloolamine)
Negalt skännides sai veel veidramaid tulemusi… peaks neid ka üles panema 🙂

internet

Tahan olla oma internetis üksi! Minge kõik eemale … miks te olete puhkepäeval arvutite taga. Ma näen – te olete siin! Klõbistate oma salasõrmedega oma salaklaviatuuridel tähti internetti, milledest mõnikord moodustub sõna ja sellest lause… Aga enne kui see lause minuni jõuab, puhub praegu väljas vuhisev lumetorm selle jälle tähtedeks, klaviatuurideks ja teie sõrmedeks laiali. Sedaviisi on lood. Ja minu ekraanile jõuavad ainult tähed ja sõrmed ja võõrad klaviatuurid nagu suured mustad ja valged ja roosad painajad. Läbi minu interneti. Naljakas, mina maksan oma interneti eest, aga teised inimesed jõuavad selle läbi minuni. Samas on tegu omalaadse bartertehinguga, sest mina jõuan ka teisteni … segane värk … kuidas me poolel teel kokku ei põrka ning kas teed ei saaks sedaviisi lühendada, et kumbki tuleks ainult poole peale. Saaksime kuskil alajaamas kokku ning räägiks oma jutud kiiresti ära ja sibaks kodupoole tagasi… hoiaks aega kokku ja oleks kuidagi õiglasem ka.

tühjad pihud

kortsus vanamutt pargipingil
untsus kotlet prügikastis
sai näpus – nõutu pilk

tilpnev mantliserv
porilogus määrdun’d king
paelaga on kaelas

üleeilne kopajuht
veab labidat järele
puudest puhastunud luht

vihm poolel teel on
vihmavarjuni mis,
mis saia kohal on

külmunud teraseks okkaks
koos langedes vuhinal
purustab kaitsva riide

koheselt.