Tähed kukuvad krobinal paberile
otse paberile
otse peast kukuvad paberile
pliiatsit pole vaja
pliiatsit hoidev käsi ripub lõdvalt tooli kõrval
ja tähed muudkui krobisevad paberile
ninast ja silmadest ja mõned ka otse kulmudest
suust.
Kuni paber saab täis
ning nad vajuvad sahinal lauale
kukuvad põlvedelt põrgates põrandale
haarates mööda kukkudes lõdvast käest lõdvalt oleva pliiatsi
ja asuvad seda maha jõudes ahnelt endasse närima.
Kirjanduse lõpp.
pidu pidu
sünnipäeval viina ohtralt
valati
lusikaga koormad suured
salatit
näosti sisse viina
valati
taldrikusse sült ja nägu
alati
pärast laual rumba-valss
alasti
3i 05ka, cuccu51n
suusatan mäest alla
eksole
lükkan kaigastega läbi lume
tead
kuused vuhisevad, pilpad taga
liigun
pea ees läbi Haanja kõrgustiku
vuhinal
jäätunud hingeaur imestnud pilgus
raisk
pea ees künkasse jäneste lõunasöögilauda
pikk-kõrv, TERE!
ja rullina koleda mürtsu saatel
välja
tagauksest ja otse Mõiku
“Depoosse”
lõpp-peatus. Tuled kustu.
(ei saa pealkirja panna)
arusaamatuid keerdkäike pidi hiilib ta salamahti mu ligi
jälle
vehin pimeduses, rebin kaikaga sellest väikseid tükke välja
ikka edasi
võidan. pudruks taotud. kui jälle on kõveraid teid pidi ta krussis rajad
jälle
krussis rajad end mu ümber kerinud. tõstan jälle lootusrikkalt kaika
vehin
ikka edasi täiest jõust. sulen silman ja kuulan kõrvalt kaika vihinat
jälle
pudruks taotud. toimib. peab toimima. krussis rajad on kinni pandud.
kauaks seekord
külastusaeg
Kell 7 tundus mulle, et õhtusöök on
söödud
ja kõht on täis.
Võib-olla oleks natuke raske olnud
magama minna,
aga siiski – söögiisu enam polnud,
see söök ei isutanud.
Nii tundus kell 7. Kell 8 oli
kõik muutunud.
Kell 8 on külastusaeg ja tegelikult
ei olnud kõht täis. Söögiisu ei olnud läinud.
Kõik oli pea sama.
Isutas sama moodi.
Nagu selgus. Jätkuvalt.
Võimalik, et see ongi niimoodi.
Ja see on normaalne. Sööd kõhu täis. Ja oled.
Naudid. Vaatad. Sukeldud silmadesse.
Ja siis on jälle kõht tühi. Ning ei saa
enam aru.
Enam aru.
Enam aru.
1nt3rn3tt ja CD-ROM
sammtaims
jookseb bitt ja bait
vastu su füüsilist keha
sammtaims
jookseb bitt ja bait
otse sulle hinge
niipalju siis virtuaalsusest.
ja proovi seda näha.
1llu5ioon
võimalikkuse vasak rada jooksis paralleelist kokku
võimalikkuse parem rada jooksis paralleelist lahku
võimalikkus jäi kuristikuserval seisma ja lõi tiivad laiali
võimalikkus hüppas üles ja kukkus alla
vastu millegi põhja kildudeks
see ei ole võimalik(kus)
väsinud.
viskan. kukun. trambin poris.
tatt ümber käte.
viskan. kukun. kirjutan.
põlvini sees.
kukun. ei jaksa enam.
rohi kasvab kõrvade vahelt tuhinal mööda.
nina mullas.
m6tt3j4d4
võimalik et homme
väsinud
kaasaegne teeviit
suunab korrektselt
liigutab
seitsmesse eri
suunda su suusad
risti kokku pea peal
kokku
kukkudes pea lumme
peidab ja hingab
sulatab
muruni kaameli
mis alt vastu vaatab
jänesed karja
üle su kaupa jooksevad
äratuskell
võib-olla silmadesse
otse kas sinistesse
hüppaks
kaoks ja ära vette
upuks kui
uks pole kinni veel pandud.
lahti pauguga ukse
jalaga võib
teha imet lahti
uks aga pärani mis teha
löödud kui jalaga on
sest pilpad
ei armasta.
k00ost15
koosnen 90st grammist lahtistest lehtedest
3st liitrist piimast.
varvaste otsas on kolm pakki eelmise aasta ekspresse.
küünarnuki sees on kuullaager skf
ribid – oo jaa – puhas spagett.
keenuna nurgas kortsus vaikselt mõmisen.
ribid toored jooksen kui antiloop
ja sõiman toorelt.
tulen poest ja pakin end külmkappi laiali
ikka või ühte riiulisse ja munad ükshaaval karpi
liha sügavasse et jätkuks kauem
koti topin endale suhu et mõmin välja ei kostaks.
elu on nagu lill ju kui märkan akna peale poti sisse ronida.
surun ekspressid sügavale mulda
küünitan kastekannuni ja valan ennast üle
lund sajab – külmkapi uks jäi kurat lahti