akudrelliga villatups teeb suu lahti

elan karbi nurgas ja vaatan mööda lendavaid roosasid villatupse
lendavaid roosasid tupse jälgivad silmad
tuul hiilib karbi ümber ja karbi sees

kraban järsu liigutusega akudrelli ja lasen kaks parasjagu
kraban järsu ja kaks esimest tupsu karbi seina külge
seina külge kruviga kinni

elan karbi nurgas ja lasen drelliga villatupse
elan veel ja lasen villatupse seina külge kinni
lasen kõvasti kinni

sest ma ei taha siit liikuda koos ega ilma
ei taha liikuda ei koos ega ilma drellita
kuigi villatups pilgutab silma ja on roosa

võib-olla siiski kui tuleb tugevam tuulehoog
tugevam tuulehoog viib tupse kaasa
või olengi ma ise villatups. akudrelliga.

ma-ei-oska-seda-asja-kuidagi-kommenteerida

ma ei tea kuidas ma siia kella peale sattusin
jälle
aga kuidagi sattusin.

väga imelik oli istuda kelleseieril ja vaadata
kuidas minutitähised vajuvad seieri alt läbi
järge mööda ja täistund oli eespool täiesti näha

proovin seierilt maha astuda ning täistundi vältida
see maha astumine tegelikult õnnestuski aga mingil
veidral kombel läksin ma ikkagi järgmisse tundi

kuidas küll? see ei saanud kuidagi võimalik olla.
ja siin see on – seda tundi on kuidagi rohkem
see on veidralt igal pool. saadanas.

kohutav õnnetus

vasakule keerav ekskavaator võib tekitada kohutava õnnetuse
kuna kopp on rippu ja lint veab viltu ja kang on kõver
maa pinna sisse augu võib niimoodi kollane masin kukkuda
aga seda ju ongi vaja!
kõik on hästi!
magage edasi!

baariralli.

ruutu võetud juur
ja astmesse pandud kaheksa
lähevad koos baari
ning tellivad õlut ja viina

mõni minut peale seitset
on nad täis kui tatikad
ning lähenevad piirväärtusele
lõpmatut aeglaselt ja ettevaatlikult

ja vastu tahti,
loppadi-loppadi,
“ei tule siin midagi
minu rõngaid näppima!”

äike

teerullid taevas
triigivad pilvi sirgeks
kõmin teeb kurdiks

aastaajad

Rohelisel on ilmselgelt kevad
(südames).
Kollasel on ilmselgelt sügis
(südames).
Õnneks pole veel talve
(südames).
Samas pole ka enam suvi
südames.

röögin öösel

Tavaline röögatus öös
võtab mul kätest kinni,
tavaline röögatus öös
paiskab mu mutta maha,
tavaline röögatus öös
jääb vaikseks ja raginal kaob,

Leban. ja ootan.
kell tiksub ja ootab ka.
ja ta tulebki lõpuks –
tavaline röögatus öös!
Tuleb kaugelt ja sõidab must üle,
tavaline röögatus öös
teeb mu kurdiks ja mõttetuks taob,
tavaline röögatus öös
võtab võimust ja jälle siis kaob.

ürgne tarkus

suures valges akendega ruumis
mina ühes, porgand teises
niimoodi vastastikku istume
ja vestlust arendame

suures valges akendega ruumis
toimub infoülekanne
mina ühes, oranž koonus teises
nurgast infokiired meie vahel

suures valges akendega ruumis
istun mina ja see porgand
närin mõtlikult ta kõva sisu
krõmpsudes kaob info igavikku

maailm jäi jälle lollimaks
jään järjest lollimaks
suures valges akendega ruumis
porgand ühes, lollus teises käes!

Muretu mokaotsast kukkunud sitt peksab vastu maad põrudes muru katki.
Muretu mokaotsast kukkunud sitt pritsib laiali ja muru on pruun.
Hahaahahaa.
Ütlen ja lähen edasi.