robot räägib, räägi vastu, AI ruulib
Ja nüüd ma siin istun –
ristpistes põrandal
ja hingan välja
puhast maagaasi.
Vedelat naftat oma
kopsudes tunnen.
Tõmban ja tõmban,
et hing püsiks sees.
Kivisöest varbaid
taon haamriga küljest
ja ahju laon nendest
punahõõguva müüri.
Talv võib nüüd tulla!
Jah, ma olen valmis –
otsast otsani köetav
ja täismassis põletatav.
väike pimendamine tuleb vist.
nutke.
halage.
neeger limpsib kausist roosat mannavahtu.
silmavalged välguvad.
lürps. lürps.
tumbal istub ja muudkui lürps. lürps.
kustutan tuled ja kuulan.
kuhu mu revolver jäigi.
head ööd.
(tra, pauk lõi laest natuke saepuru alla)
Ma vajutan oma valtsplekist korstna su karvasesse karusse.
Ma lennutan su plekkpangedest väänatud vibuga taevasse.
Ma teen sulle kõike mida sosistab mulle kõrva
üleeile sulanud lumememme mädanenud porgandist nina.
Ma suusatan su alpidesse kaks jäätunud vagu.
Ma olen su traktor, su isamaa, su õhk.
käruga lavale sõidutatud
tekst ette kirjutatud
nööridega püsti tõmmatud
seisad ja räägid võõrast juttu
endast ei poeta sõnagi
ise oled hästi peidus
nii on hea.
raudnaeltega tähestik pähe taotud
ristpeakruvidega numbrid selga keeratud
sõnad jooksevad mööda suud välja
ja sa seisad kogu selle rahva ees
alasti.
arboot kuniks luumer,
sarti oop müüki!
santeerius karauul hops
ja munix ta riuupis.
lerikond tu nard moop
sanusis karteetki nu,
teised pulbrid peale
ja läheb edasi sõit.
jah, toriitud manis
kui kunti nooriks mu
serivaati derivaati nures
jagodis suss numm kook.
kuu on valge nagu öö
rohelised teerullid minu magamistoas
kolisevad üle mu varvaste
ärkan higisena
vaatan kuud. kisendan ta poole.
kuu pilgutab rõõmsalt
haarab kokteilikõrre ja
imeb teerull-teerulli haaval
mu magamistoas oleva kokteili
endasse 384184kkm kaugusele
ainult teetöölised jäävad.
maha mu voodi ette.
ja vaatavad nõutult
kuidas ma ennast küljelt küljele
keeran ja uinuda üritan.
nad laulavad mulle kena mitmehäälse unelaulu.
head ööd.
Tulen põllult, pihk traktoreid täis
terve punt
ja lilled varvaste vahel
kohalike külatüdrukute meelitamiseks.
Olen suur must kapsapea
mille lehtede vahelt pudeneb
muusikat ja laulu
otse mulda.
Külaserval laulan duetti kollase kombainiga
ja uinutan kruvikeerajad longu
oma karvamütsi sisse.
Nõrkade jalgadega panen siis plagama
kruvikeerajad kolisemas karvamütsis.
Ja nii tulebki jälle päev
täis kruve ja mutreid ja metsikut mehaanikat.
Tüdrukud jäävad vaatama.
Võrdkülgne haare haarab mind oma rohelisse embusse.
Mu ninast purskab punast verd.
Nii tugev on haare.
Silme eest läheb valgeks ja haarde sirged kanged vektorid tõmbuvad pingest siniseks.
Lilla vikerkaar nokib horisondil rukkipõllult kollaste hiinlaste apelsinisuuruseid päid
ja karjub võika häälega saba liputades üle maailma.
Saatuse üleolek kogu ilmlikust on üsna ilmne.
Vasakult läheneb tavaliselt traktor, mille roolis istub parv kanu.
Kädisedes liigub see seltskond üle mu pildi mida piirab lõputu tammepuust raam,
mida toksib miljonipealine rähnide parv, kuhu on sisse lasted natuke *
Kriips paneb minu ümber uksed lukku ja läheb koju.
Tuulehoog lükkab mind minu kriipsuses pikali. Ma kukun ja kukkudes vihiseb mu kõrvus tuul.
Vastikult vaikne on kogu edasine öö. Kell seitse kireb kukk.
täna panen itti lillede ja kummikinnastega
täna panen itti traktori ja lumesahaga
täna panen itti ettevaatlikult ja himuga
täna panen itti parimate kavatsustega
täna panen itti pastaka ja kustukummiga
täna panen itti vasakule hoolega.
vasakul on itt nüüd kuhjas
vasakule vaatan
võtan itti labidaga
tänavale laotan
riigihanke võidan
kusagile kaotan
itt on kortsus
kaminas
itt on otsas
toas on soe
itt on korstnas
taeva all
itt on lindudega lõunas
mina puhkan