Category: rytmika

Posted on

võitlus siiliga.

Kaotaja on selge juba enne võitlust.
Siilil okad teravad, minul mitte midagi.
Võitlus pole alanud, kohtunik ei vilista.
Tal on minust täitsa kahju. Siili okkad välguvad.
Suurustlevalt nurgas seisab, irvitab.

“Teie luuletus on kaootiline, selles pole rütmi”, ütleb kriitik.
“Jah, ei ole, mine perse”, vastan mina.
“Ning teil siin mingit mõtet nagu ka ei ole ju”, üritab mind veel kord maha teha.
“Mine vittu kuradi kuristik rukkis, ei ole jah mõtet, ära mölise”, lähen ma täiesti endast välja.

Ega kriitik ei ole mingi siil, et ta võib niimoodi möliseda. Kuradi kriitikunässakat ma ei karda!

Posted on

9-a6k-17885 läheb katki.

samm-mootorite surin pea sees muutub järjest tugevamaks
summutajad on põhja keeratud
malelauad on triibulised
bensiin on otsas

teen kuupjuur kaheksa sammu, kus ruutjuur
murdub pooleks ja läheb maailma rändama
sekundaarsed siinused surevad nagu kärbsed
bensiin on nüüd täitsa otsas

ninali mulda kukkudes nendin transistoride raginal
et päev on korda läinud
vedrujänesed hüppavad pea ees järve
mis on triiki täis bensiini

ja tikkudega mängiv koerakoonlane süütab selle,
päikesesuuruseks paisunud pea plahvatab
koos järvetäie bensiiniga ning
vedrujänesed lendavad mulle silma

ilmas rändav murdunud ruutjuur näeb peeglist ainult
punaseksvärvunud horisonti mis kustub
ja lumena maha langenuna jääb hingeldades
lebama järvepõhja koos vedrujäneste ja
minu silmadega.

eesti vabariigi esimese bioroboti viimased hallutsinatsioonid
on saanud raamatuks
mis kasvab liblikaks
ning roosteste hingede raginal
lendab üle lageda välja
loojangul punaseks värvunud päikesesse.

Posted on

9-a6k-17885

tiibade siruulatus 15
ruutude jaotus ühtlane
olen eesti vabariigi esimene biorobot
magnetitega liigutatav
suuskadel transporditav
künnan põldu
äestan
olen korralik robot
vahelduseks õlitan nina

Posted on

kõige pikemate ridadega luuletus

pähe tuli ruutingu error ja jooksis peaga vastu seina mis oli ruutingus omaette nurgas istudes maas
koos seinaga ümber kukkudes sööme õuna koos sügavale kukkudes nukralt naerdes muuseas
vaikselt taevas kaugele kaob koos liftšahtiga on õunamaitse hapu ning tuul vihiseb kõrvades koledasti
ta midagi ütleb mulle selle kohta et ruutinguviga ja šahtis vilistab õun omaette mingit viisikest
oh ei ja taevatähed on täpiks tõmmanud ning kaaluta olek matab õuna kogu oma emotsioonides endasse
vilistan seda nukrat viisi ja ei pea õunasöömisel üldse piiri ja tolm … lõputu tolm … paks tolm
kui selili maandume – mina, õun, lift, šaht, sein ja kõik need kes koos meiega tahtsid tulla rändama
sinna imede maale mis asub meie tavaliselt olemisest palju allpool ning kuhu saab kui pähe tuleb
ruutingu error ja sa oled seina ääres koos peaga mida saab sobivalt vastu seina lükata ja siis muudkui kukkuda kukkuda
kukkuda maha ja pühkida tolm ja vaadata ringi avatud uudishimulikkde silmadega nagu laps nagu laps

Posted on

opossumi lõpp, raadioga kaenlas.

Närin eetrit ja
kisun telekat juhtmest
Kuulan raadiot ja
lasen püssist antenni.
Keedan teed ja
rullin vaipa
Kaneleid klõpsin ja
aeruga löön.
Öösel teen tööd ja
päeviti söön.
Laual on lehed ja
raadio ning telekas,
kruvikeeraja ja
pudel viina.
Hävitan meedia!
Või vähemalt…
selle edasi kand. Varvas. Ja!

Posted on

aja rong rööpale tagasi.

loen viieni
kuid tulemuseks
on kuus
enne oli kõik puudu
ja nüüd on
kõik üle
kraabin karbipõhjast
räim tomatis
viimase raasu
ja jälle on
kõik puudu
loen
ja saan viis
nii peabki
elu on jälle
rööbastel.

Posted on

majandusülevaade.

ruumis on segased ajad
tramm tõmbab joone
ja sõidab sul alt üles

ta kaevub lehtedesse
ja tema silmad – mustad ja ilusad
vaatavad lehtede vahelt

kuidas tema tõmmatud joon
su selja peal sügeleb
kõvasti sügeleb

halvad on need lood selle
majandusega

Posted on

õunaaeg.

rõõmus roosa elevant kargab kahel pool piiri
talludes ära peotäite kaupa musti sipelgaid
kes olid sinna eelnevalt pikkade rongidega sisse rännanud
ning kõik vedurid vedelesid nüüd suurtes rauast kuhjades
pesade kõrval maas ning ajasid selget õunamoosi
summutajatest välja.

kollased karvased mesilased lendasid selle õunamoosi peale
kokku ja kukkusid seda limpsima ja lakkuma ja limpsima ja lakkuma
kuni nad elavalt vesteldes jalad taeva poole lesides karjuma hakkasid
ning kuuskede lauged nokad peksid nad hooga vigaseks
lennuvõimetuna ainult oigasid ning kurtsid vanu aegu taga

rumalatele on ainult antud natuke moosi
ainult natuke moosi
mida saia peale panna ning saia siis mesilasele tiibade vahele toppida
ja hüsteeriliselt naerdes vaadata, kuidas mesilane kibedalt naeratedes
üritab raske koormaga. raske koormaga. raske koormaga.

seisa püsti. ära kuku. kuigi moosi sees on see raske.
punkt.

Posted on

1:22

tarbimine on pisike väike roheline ablas vanamees
kes närib sinu lauakellast suuri maitsvaid tükke

sekundiseier hambus, irvitab ta sulle kella sihverplaadi taustal
ning kogu tema olemus kiirgab rahulolu teadmisest
et kohe haukab ta tõsise tüki minutiosutist.

tunniseier siblib veel kogu oma kiiruses ning kaebleb
kurvalt ja abiotsivalt sinu poole vaadates.

vanamehe kondine käsi haarab ta järele
tunniseier on aeglane, vanamees kiire.

kell on 1:21
noh, juhuks kui sul
noh, nii läks.
1:22 juba.