elu konsoolile kirjutasin:
/leave this
ta veel küsis mult:
“Are you sure?”
elu konsoolile vastasin:
“YES”
(jube traagiline, jube 🙂 )
viis minutit koos promillidega sirelipõõsas.
Viis minutit enne kaheksat. Supermarket. Tere.
Mul on korvis 4 newcastlet ja kassadaam on esialgu aeglane.
Järjekord on mõni inimest koos ostukärudega pikk.
Ja mul on ikka neli õlut korvis.
Seieritega kella mul ei ole.
tik-tak, tik-tak.
Lõpuks. Tulemus mõõdetakse ära.
Kassapidaja on tubli.
Ja juba me seisamegi poodiumil.
Mina esimesel ja kassapidaja teisel astmel.
MEIE VÕIT!
ampust pritsib. Juubeldamine.
Terviseks.
paradoks
hetk tundub igavik.
kui ta parajasti käes on.
igavik tundub hetk.
kui ta parajasti käes on.
vaikelu talves
lumehelbeke tasa-tasa
lasti sõelapõhjaks tasa-tasa
lumehelbeke auguline
langes maapinnale tasa-tasa
kuulipilduja tasa-tasa
laskis kuulid välja tasa-tasa
kuulipilduja vaikselt
maaslebavat helbekest vaatama jäi-jäi.
masinaporno
kaks trammi oli lastud suusarajale.
aga keppi neile ei antud.
elekter tuli neil traadist
ning rada oli metallist.
kaks trammi oli lastud suusarajale.
aga keppi nad ei saanud.
vaid natuke metalli nühkida elektri jõul.
vaid natuke krigistada linnas.
jube lugu, ma pean tunnistama.
ma olin seal ajamõõtjaga kohtunik –
väga metalne värk.
peitsin targu kepid bussipeatuse prügikasti,
kust nad siis välja turritasid
nagu üks igavene mälestusmärk
taevastkraapivale masinakultusele.
ei mulle endale meeldib rong.
see on ka porno. aga teine jutt juba.
õhk
kui sa sõitsid eile maanteel
ja nägid teeserval hääletajat
siis see olin mina
kui sa möödusid oma teel bussist
ja nägid seal sees kedagi lehvitamas
siis see olin mina
kui su järel sõitis üks porine auto
ning vilgutas valgete tuledega
siis see olin jälle mina
kui sa nägid tee ääres peatunud politseiautot
ja kongiaknast pilgutas keegi sulle silma
siis see olin vist ka mina
eile sa kindlasti nägid tee äärde püstitatud lumememme
ja seegi lehvitas sulle luuaga
see ei olnud kusjuures mina
mina seisin eemal
see olin mina
seal eemal
ma olin ka luuaga muidugi
ning mu käed olid lumest
ja jalad ka
ja ninaks oli porgand
ma põgenesin parajasti jäneste eest
kes tahtsid mu nina peast süüa
kuid seda sa enam ei näinud
sest su auto sõitis viiekümnega
viiekümnega
minust mööda.
minu jalajälg, minu
vihmast on järel ainult lomp.
saiast on järel ainult koorik.
õunast on järel ainult süda.
tööst on järel ainult palk.
linnulaulust ainult kaja.
puust on järel ainult känd.
kohvist järel ainult räpane tass.
päevast on järel ainult õhtu.
õhtust ei ole vist midagi järel.
ööst jääb soe voodi ning
hommikust unine mälestus.
päevast …
ainult õhtu
ööst
unine hommik. teine juba.
lõpp hea, kõik hea
oh ma olen tark
oh ma olen osav
oh ma olen karvane
oh ma olen ilus
oh ma olen hea
oh ma olen kõige parem
oh mu jalad on maast
oh maailm on väike
oh kõik on nii kena
ma olen roosa õhupall
kes kurat tuli nende terariistadega!
maas kohtume, raisk.
käes.
Suur Kabemäng, 2.osa
mängisin külas kabet –
kabe oli karvane!
mängisin külas kabet –
nupud olid karvased!
mängisin külas kabet –
ise olin karvane!
mängisin külas kabet –
kõik oli karvane!
mängisin külas kabet,
sain nupuga tammi –
tamm oli ka karvane!
mis ma oskan öelda –
teinekord kui külas kabet mängin,
võtan masina kaasa.
Suur Kabemäng.
mängisin külas kabet.
küla oli suur.
kabe oli hea.
aga nagu midagi puudu jäi.
mängisin külas kabet.
küla oli suur.
kabe oli hea.
aga nagu midagi puudu jäi.
mängisin külas kabet.
küla oli suur.
kabe oli hea.
aga nagu midagi puudu jäi.
mängisin külas kabet.
küla oli suur.
kabe oli hea.
aga nagu midagi puudu jäi.
mängisin külas kabet.
küla oli suur.
kabe oli hea.
aga nagu midagi puudu jäi.