Category: rytmika

muumaalased said maamuulastega viimaste kodus kokku.
maamuulaste välisukselukksepp vasardas muumaalastele vasaraga.
muumaalased väljendasid oma rahulolematust.
kuuldetorutaolise esemega varustatud maamuulane sulgus tuppa
ning ulgus seal koleda häälega.
muumaalased väljendusid järjest selgemalt.
võlgades maamuulane võttis järjekorda ning mulgustas ulgumise saatel kabenupud.
muumaalane küll väljendus, aga sammudes siiski mulgustamist julgustas.
maamuulane salgas järjekindlalt pahategu rehamoodi esemega.
muumaalane peksis keksivat maamuulast esijäsemega.
põhimõtteliselt natuke tolmas. surnud oli iga kolmas.
muumaalaseid see solvas. maamuulasi ei olnud olemas.
lahkudes lukusta uks väljastpoolt – muumaalaste ainus teadmine.

ma olen suusakuningas Björn Daehlie vanem poeg.
kuid ma tahan saada kuulsaks ja osavaks jalgpalluriks.
isa paneb mulle igal hommikul suusad alla ning saadab trenni.
jalgpalli on suuskadega alati raske mängida.
isa Björn imestab alati, et miks mu suusad pidevalt katki on.
ning viib mu siis mäele, et õiget laskumistehnikat lihvida.
mäekallakult veereb pall aga alla orgu ning põrkab inimestele vastu päid.
“kõps kõps kõps pots kõps”
ma tahaks ikkagi kuulsaks ja osavaks jalgpalluriks saada.
ning võtta endale jalgpalluri naise.
ja saada endale jalgpallimise kohtuniku.
kes annaks mulle kollase kaardi ja treener vahetaks mu välja.
mulle sõidetaks kossi ja tõmmataks särgist.
aga mina saan ainult kaks keppi ja ette-taha numbri
ja sõita saab ainult algusest lõppu.
türa kui siiber mul isa Björnist on.

sabapidi rõngasse on tõmmatud üks vana kojamees ja tema luud.
sai kolletab kesk tänavat ning tema pleekind kõvad luud.
lendab puru saiast ning tuul viib tema kolbast luud ja muud.
on vihmahooaeg alanud ning puudu ainult kojamees ja tema luud.

klõbinal pudeneb leib taevast ning sureb järjekordne luud.
vitste krõbinal läeb põlema ta mõtted ning mekki maitsvad suud.
liiv käib mööda teed ja mõtleb homsest miskit muud.
lohiseb tal järel luud või mis sest järel jäänud suurt.

ees lükkama peab kondid see, kes vedelemas nii laiali on luud.
sai põrandal nüüd mähib kolletuvasse sügisesse miskit muud.
taevas paistab öösiti nii natukene kuud, et leivalt võtad kolm korda suud.
on säilinud seal tänaval need luud ning natukene miskit muud.

mis nii lihtsalt sealt ei lähe. seal kummardad ja annad suud.
jah, mõtled midagi muud, kuid sinna jäävad luud ja see miskit muud.

Raadiost tuleb muusika.
Tõstan suule luusika.
Kuradile sõidan svammiga.
Ennast kammin kammiga.

Homme kukun trolliga.
Kõrghoonest suure kolliga.
Nimeks tal on kingas-kongas.
Pärast tema ainult longab.

Endal svammi täis on suu.
Lusikas on kadunuud.
Troll on täitsa lendu läind.
Nagu oleks maarjaliisilusat näind.

Peksame segast, me peksame segast.
Surume mudast, me surume mudast.
Ennast välja, me ennast välja.
Vot siis saab nalja, siis meie teeme nalja!

See on väga kaasaegne luule.
Seda kuuleb iga päev.
Kui käid ringi kõrvad lahti.
Ning nimeks pandud sulle Ahti.

Irw. Endal ka hea tuju. Olge ise ka toredad.

Maastleitud kopikaid viskan õhku ning püüan neid mahapandud porgandite vahel joostes ammulisui.
Nüüd üritan, vats metalli täis, ronida ülielusuurusele magnetile, et teha demonstratiivne enesetapp sinna kleepununa nälgimise teel.
Ja porgandid kukuvad samal ajal kõlinal vastu pead.
Reedeks tekib küsimus: “mis on raskem, kas kolinal vastu pead kukkuvad porgandid või vatsa vastu magnetit rebivad kopikad?”
Kuid porgandid saavad otsa, magnetilt võetakse elekter ning päike tuleb välja. Kevad astub oma täies jõus ja ilus oma suurte karvaste jalgadega sirgelt üle minu inimeste ette.

---

Täna olen karusell. Olen oma neli nurka keset absoluutselt võimatut inglisekeelset keskkonda ja õlut maha ajanud.
Ning tömban keereldes ringe. Kraabin laualt viimase.

---

Kell oli kuus hommikul ning selles ei olnud selles kontekstis midagi omapärast.
Tõmbusin karvaseks palliks ja veeresin nurka.
Mehed laua ümber võtsid pitsikese viina.
Avasin suu haigutuseks, kuid ootamatult oksendasin kogu nurga täis.
“Issand, kui vastik”, ütlesid kõik ning läksid minust eemale.
Ega sellest ei olekski midagi halba. Selles ei olnudki midagi halba.
Karvased pallid ikka teevad tükke.

Vajutame varvast
kuni varvas sinine.
Lendame lõunasse
kuni lõunal on meist kõrini.
Sajame taevast alla
kuni maapind meid õhku tagasi viskab.
Selline ongi meie elu
meie, keda ei taheta, elu.

Viskan oma signatuuri aknast
see on kasutu
Signatuur visatakse järgmisel päeval aknast tagasi
“Mida sa loobid oma prahti tänavale!”
Mõttetu elu.

PS. ei, mul ei ole mingeid probleeme ei elu mõtte ega muu eksistentsiaalsega 🙂

panin präänikud ahju ja kihutasin tööle.
jõin klaasi morssi ära ja kihutasin tööle.
panin saapapaelad kinni ja kihutasin tööle.
kihutasin koju ja sidusin saapapaelad lahti.
kihutasin koju ja sülitasin morsi klaasi tagasi.
kihutasin koju ja võtsin präänikud ahjust.
lugesin ajalehte ja lugesin päeva kordaläinuks.

ma näen sind küll!
tuled otse minu poole!
ma näen sind!!
sul on punane müts
ja suured saapad!!
ma ju näen sind!!
sa ei tohi enam tulla
siis kui sind on nähtud!
ma näen sind ausõna!
ära tule, ma ju näen!
oota, nii ei saa!
ma ju näen – ei tohi!!
kuule – enam lähemale ei tohi!
ma usõna näen sind juba ammu!
eeeei tooohi!!
ära tule enam!
nii pole aus – appii!
kuule!!
nii lähedale ei tohtinud!
mine eemale, ära tule!!
appi!!
ära astu, ära astu…
appii!!
lõpeta palun ära
ära tee
paaluunn!!
ära tee … ei astu!!
ära……….

suur kandiline ruum.
ja sina oled täpp.
tugevate seintega suur ruum.
ja sina täpp.
kivist ruum. külm. kõva.
mida teeb täpp kivile.
kandiline kuubik. hall.
aga täpile piisab sellest.
see ongi täpi maailm.
kandiline kõva kivist ruum.
täpi oma.

mina olin siis mujal. siis ei olnud mind siin.
teises kohas ja teisel ajal oli jalg.
kõik olid ka seal. muru. mätas. ja kolm õlut.
põhiline, et teisel ajal sattuda mujale.
õlle, keegli ja reegliga, mida rikkuda.
vastvalminud koht oli selle jaoks olemas.
et mujal olla. jala sinna minna. et mitte siin olla.
koorem seljas. jalg virge. käsi täpne.
klaas täis. pea tühi. ära nühi. ole vagusi – seal.
kus oled kui juba siin ei ole. valel ajal valel kohas.
halb on siin ja hea on seal. kas ikka olin sel ajal seal.
tegelikult olin ju siin. klaas tühi. pea täis.
jalg kinni. seepärast polegi seal. olen siin. tegelikult.
tegelikkus on ju praegu. ja pragu olen ma siin.
seal on teised. ja seal on hea. reeglid on siin. keegel on seal.
kohatud naljad. kehtivad ju igal pool, sest nad on kohatud.
aga siin neid ei ole, sest neil ei ole kohta. mina täidan koha.
siin ei saa olla teisi, sest teised on seal ning siin on kohad täis.
ära keeruta – ütle otse välja: seal on hea. ja mina olen siin.
siin on ka hea. lepi sellega. ole sina seal, kus sa oled.
ja mina olen siin.