Rubriik: segane

Puhkamine – see on elamine omas ajarütmis. Hommikul mitte teadmine, mitme käe sõrmedel võeb teostatud teod õhtuks üle lugeda. Juhtub, et sõrmi jääb umbes kümme üle – võib rünkpilvi ka lugeda. Sassiminemine on lubatud kuna vahet pole, kas loed 14 või 72 rünkset pilve. Päikese võib vabalt ülesärisse lasta, sest vahet pole. Aegruum on teine. Saab jälle 17 panna ning kõik on korras. Võib vaadata otse ette, rool käte vahel ning lugeda asfaldiauke lõpututel maanteedel. Tervitada päikese käes rammestunult teele jõllitavaid politseinikke. Puhuda neile torusse ja jälle edasi sõita. Mõeldes kas ikka veel äsjanähtud etendusele või juba mõtetes üle kivide vette sammuda. Parkida auto senitundmatusse kohta vilusse kadakate vahele ja mägrad üles otsida. Ja püüda ära arvata, kas sumin ümber pea on sääskedest, lõkkest või millestki kolmandast. Ja järgmine päev jälle.

Muhu saar, Koguva küla.

“Antoonovkad on hapud ja rohelised õunad” mõtles ta selili lebades. Üsna pikka aega lebanuna hakkasid talle põhilisemad elutõed vaikselt kohale jõudma. Miks ka mitte – iga pilv ju rääkis vihmatilkade vahendusel ning rohi sosistas kõiketeadja häälega selja all. Kõik sai rahulikult selgeks. Tugevamad kõrred suhtlesid juba vahetult aju poolkeradega. Polnud ka ime – vaatamata tekkivatele teadmistele maailma korra ja selle ülesehituse kohta, oli lebamine toimunud juba mitu nädalat ning lõppu polnud veel kusagil näha. Ainult ennustaja-mustlasemutt oleks saanud öelda, et tema leidmiseni jäid veel loetud päevad. Mets ainult kohises.

See on nagu see kui sinust autoga üle sõidetakse. Sa näed, et tuled lähenevad. Jah, mis näed! Sa tead, et nad tulevad, sest sa oled selle auto ise sõitma lükanud, tal tuled põlema pannud ja nüüd ootad. Ootad seal pimedas ja vahid tulesid. Ümbrus on kui välja surnud. Ja nad tulevad ja tulevad. Jalge all on asfalt … jah, sa seisad tee peal. Otse tee peal ees. Sa tead seda. Iga su keharakk ütleb sulle, et sa oled tee peal ning ei liigu kuhugi. Ei taha liikuda. Sa tahadki selle autoga pihta saada. Et need tuled sust läbi sõidaks, tunda seda tunnet. Et siis teise inimesena tee pealt pehmele rohule astuda …

Igat asja tuleb harjutada-harjutada-harjutada. Et saada osavaks. Kuigi nad räägivad, et harjutades saab ainult harjutajaks, aga ikkagi – ma ei usu seda. Numbreid lugedes ei jää ja ka igavesti 1-2-3 lugejaks, vaid jõuad ikka edasi ju ka…

Tahan olla oma internetis üksi! Minge kõik eemale … miks te olete puhkepäeval arvutite taga. Ma näen – te olete siin! Klõbistate oma salasõrmedega oma salaklaviatuuridel tähti internetti, milledest mõnikord moodustub sõna ja sellest lause… Aga enne kui see lause minuni jõuab, puhub praegu väljas vuhisev lumetorm selle jälle tähtedeks, klaviatuurideks ja teie sõrmedeks laiali. Sedaviisi on lood. Ja minu ekraanile jõuavad ainult tähed ja sõrmed ja võõrad klaviatuurid nagu suured mustad ja valged ja roosad painajad. Läbi minu interneti. Naljakas, mina maksan oma interneti eest, aga teised inimesed jõuavad selle läbi minuni. Samas on tegu omalaadse bartertehinguga, sest mina jõuan ka teisteni … segane värk … kuidas me poolel teel kokku ei põrka ning kas teed ei saaks sedaviisi lühendada, et kumbki tuleks ainult poole peale. Saaksime kuskil alajaamas kokku ning räägiks oma jutud kiiresti ära ja sibaks kodupoole tagasi… hoiaks aega kokku ja oleks kuidagi õiglasem ka.

Täna hommikul on oioioi… lihtsalt on. Kas enda muutmine on võimalik? Ma kardan (mhmh – kardan), et ei ole võimalik. Need ämbrid, mis on sulle sündides jalgade (just nimelt – mõlema jala) otsa installeeritud, need sinna ka jäävad. Ning nendes pead sina ringi kolistama. Seal ämbrite otsas võid sa mõelda igasuguseid mõtteid, panna silmad kinni ja kujutada, et neid ei ole olemas, kuid plekikolin tuletab sulle ikka ja jälle meelde nende olemasolu. Nii see juba kord on. Ja mulle tundub, et nii see olema jääbki ja võib-olla peabki. Ja nii me siis kolistame… igaüks oma kahe armsa plekist ämbriga ning kujutame, et me muutume paremaks ja targemaks. Ei muutu.

“Samas otsin suurte kääridega plekkseppa”

Kui teile tundub, et keha on kuidagi väsinud, silmad vajuvad kinni ning varbad sügelevad. Teie arvuti tundub teile vastik, tool pigistab ning laud lajatab, proovige PINGVIINI PEKSMIST: http://teen-ass.org/pingu/ (vaatamata domeeninimele ei ole lasteporno)

Oi milleni inimene langeda võib. Juhtus nimelt nii, et eile vedelesin kodus ning klõpsisin oma taevakanaleid läbi ning ühelt neist tuli poksimise klassika. Mitte, et ma poksimise fänn oleks, kuid kuna ma Mohammad Ali ikka ära tunnen, siis jäin vaatama. Et kuidas siis mees nagu poksib. Sealt tuli mul mitu järeldust:

rõõmusõnum on saabunud meie õuele – peale eilset topelt-sünnipäeva, tunnistas EV politsei mind ametlikult kaineks. Kasutades selleks torusse 6sek. puhumise meetodit.
Siit ka kuulutus, et mida teha selle plastmasstoruga, mis mulle koos lubadega tagasi ulatati ning mille ma olin just äsja omaenese hingeõhuga soojaks puhunud?

Vasakul reas on miski kampsuniga vanamees. Tea, kas ta käib alati siin seda vaatamas. Pervert selline. Siis miski noor mees ja naine .. selle vaatamine rikastab vist nende voodielu … imelik maailm. Klaas ei ole puhas. Nagu läbi miski sumine kostab miski jutt … midagi ei ole enam tähtis… ma ei pea seda kuulama, kui ma ei taha. Nad ei saa mind sundida … millegipärast ajab see naerma. Uus ja huvitav vabaduse tunne on … räägivad ja räägivad ja räägivad … isegi ei huvita, millest. Sumisegu kui tahavad. Huvitav, milline koristaja siin õhtuti koristamas käib … kitli ja lapiga … kõik teeb millegipärast nalja … kas mulle süstiti midagi sisse? Nagu ei mäleta. Aga seda klaasi pole enam kaua aega pestud. Aga läbi paistab siiski talutavalt … teises reas istub täitsa kena tüdruk … mida tema siin teeb? Kas me olime kuidagi seotud? Miks ta siis siin on? Palju vastamata jäävaid küsimusi. Hea rahulik on. Kõik on nagu läbi ja midagi nagu poleks ees. Täitsa hea on istuda. Nahkne kate tundub mugav ja suht sobivalt pehme. Tooli kuju võiks natuke parem olla … selg on kuidagi väga sirgu, aga ok. Kaua ei pea siin olema … ootame rahulikult ära….