Aju vaatab näljasena pealt, kuidas kõht on täis söödud ning kogu see luude ja peki mägi vedeleb diivanil ning vaatab miskit soome filmi. Ajukäärud nendivad üksteisele, et üle hulga aja ei ole miskit elektrisignaali kuskile saata. Kõik teeb seljaaju ära. Hea kui mõne silmapilgutusegi saab sellele klaasipilguga telekat vahtivale molkusele põhjustada. Aga muidu täielik ikaldus. Täielik. Põhjuseta ikaldus. Peaks toetust küsima … tea, mis ministeeriumi alla see läheb? Ikaldus läheks justkui põllumajanduse alla … samas aju jälle nagu sotsiaalministeeriumi, haiglate teise osakonna kolmanda alajaotuse “põhjaliku mõttetuse” komisjoni haldusalasse. Ehhvõõ … kustutame lambi ära … saab nagu vähestest järgijäänud valgusallikatest nagu tugevama valguse … tundub vähemalt nii … moi. Õuver änd aut.
jama lugu
Oh tere tali … sa teed liigutuse vasakule ja kohe vastatakse ning väänatakse sind paremale poole ringi. Mõtled natuke, korrigeerid oma mõtlemist ning üritad alati mööda teed, mis nüüd paremale kaldu on, käia, kui kohe tehakse teele järjekorde käänak sisse, mis sedapuhku otsa sootuks ringi keerab. Saa siis aru, mis on või midagi. Graanuleid ka jalge alla, et ikka erikuradinaljakas oleks. Müh, ole või jah selliselt … suusavabrikandid. 200m kõrguselt vaadates on muidugi savi, mida see sipelgas seal tuigerdab, tee ees vänderdamas .. samas sisse suumides on täiega .. kohe täiega. Keemiavabrikandid. Piimatöösturid. Tõmblukuõmblejad. Soosisalikud. Ahvipärdikud.