elu maal vol 2

Mehed olid just laua äärde istunud kui uksele koputati. Tõsteti esimene pits. Koputus kordus, seekord palju närvilisemalt kui esimene kord. Mehed hakkasid sööma. Kostis ka kolmas koputuste seeria – oli ju ka neljapäev. Sellele järgnes vaikus.
Järgmisel hommikul valgustas tõusev päike kraavis lebavate meeste kaameid nägusid.

elu maal.

Mehed olid just laua äärde istunud kui uksele koputati. Mehed tõstsid esimese pitsi. Koputus kordus, seekord palju närvilisemalt kui esimene kord. Mehed hakkasid sööma. Kolmandat koputust enam ei tulnud.
Järgmisel päeval viisid mehed ta aia taha kraavi, teiste juurde.

ondatra

oh pekki tahaks blogida. siuke tunne on, et kohe tahaks midagi kirjutada. vabandust teie kõik kes te olete RSS fiidi endale tellinud. aga vaim ei tule järgi. keha on valmis, internet on külges, arvuti vuhiseb, aga raisk ühtegi head mõtet ei tule.
persse.

õhk

kui sa sõitsid eile maanteel
ja nägid teeserval hääletajat
siis see olin mina

kui sa möödusid oma teel bussist
ja nägid seal sees kedagi lehvitamas
siis see olin mina

kui su järel sõitis üks porine auto
ning vilgutas valgete tuledega
siis see olin jälle mina

kui sa nägid tee ääres peatunud politseiautot
ja kongiaknast pilgutas keegi sulle silma
siis see olin vist ka mina

eile sa kindlasti nägid tee äärde püstitatud lumememme
ja seegi lehvitas sulle luuaga
see ei olnud kusjuures mina

mina seisin eemal
see olin mina
seal eemal
ma olin ka luuaga muidugi
ning mu käed olid lumest
ja jalad ka
ja ninaks oli porgand

ma põgenesin parajasti jäneste eest
kes tahtsid mu nina peast süüa
kuid seda sa enam ei näinud
sest su auto sõitis viiekümnega

viiekümnega
minust mööda.

nublu lõpp.

Nublu hüppas kõrgele õhku, et ära kosmosesse lennata. Ja jaa, just see tuntud Nublu ise. Lendas kõrvade laperdades läbi pilvede ning jäi suure põnevusega ootama, et milline see kosmos ka tundub. Kosmos oli hea, suur ja pehme.

hüpoteese maailma ajaloost

Miks dinosaurused välja surid.
Nurga taha põgenev robot lagunes enne nurgani jõudmist seibideks. Dinosaurused ei osanud seibidega midagi peale hakata ning mõtlesid ennast halliks. Hall dinosaurus teatavasti on aga üks sigimisvõimetu lühikese eluajaga loom.

Miks dinosaurused välja surid, versioon 2.
Sittagi polnud teha ning nad lagunesid ise seibideks. See on tegelikult suhteliselt ebatõenäoline ja ma ise seda ei usu.

Miks dinosaurused välja surid, versioon 3.
Üks suur dinosaurus koperdas miskisse traadi-kuradi-pusasse ning kukkus. Aga see kuradi planeet oli nii faking väike ja sauruseid oli nii sitaks palju, et nad olid kõik kurat üksteise kõrval. Ja nii nahui kukkusid teised ka nagu doominonupud ja persse see planeet oli sitaks kivine sel ajal ja nad kukkusid oma pead lõhki.

seandne ta on

Neeger. Sussi sees. Mina ka ei tea milleks.
Värviline traat koridoris seina najal. Tõesti ei taipa.
Suusad ja tilkuv mantel nagis. Müstika.
Homeeriline naer elutoast. Täiesti arusaamatu.
Koera haugatus õues. Kergelt nagu koidaks.
Kell on ka neli. Pole üldse ime.

Võtan vaikselt taskust seadeldise.
Kenasti eilsesse ajalehte mähitud.
Muuseas sätin selle aknast paistvasse kuuvalgusse. Väga hea.
Tõmban harjunud liigutusega õigest kohast. Kauguses haugub teine koer.
Akna tagant möödub vari. Keegi norskab toas.
Asetan seadeldise maha ning lahkun tasa.

Hommik. Päike tõuseb nagu kõikidel varasematelgi hommikutel.
Trepilt kostab lume krõmpsumist – tuleb.
Ootan hiirvaikselt. Jälle krõmpsub – läheb.
Naeran hiirvaikselt ja viskan diivanile siruli.
Ootan. Ootan kaua.
Trepilt kostab neljakordset krõmpsumist. Ai see on hea.
Avan vaikselt õlle. Sätin vaasis lilli ning kuulatan.
Uksekell. Koputus. Nukker ohe. Neljkordne. Krõmpsub.

Panen tühja pudeli seadeldise kõrvale. Keeran gaasi lahti.
Toimib. Kommunaalmaksed on tasutud. Sulgen gaasikraani rahulolevalt.
Vaatan aknast – puudel pole lehti, igal pool on lumi. Tore.
Olen rahul. Kallistan tugitooli ning laskun põrandale selili.
Laes on ämblikuvõrk. Puhun. Võrk liigub. Seadeldis tiksub.
Surun kõrva vastu põrandat – allkorteris nurrub kass.

Mina ei tea … elu ongi selline. Mõelge selle peale.
Samas ma ei tea, kas neeger sussi sees ka mõtleb. Vabandust.
Värviline traat seina peal on ka ikka olemas. See on hea.
Traat on hea. Ma tegelikult ei tahagi teada, kas seadeldis tiksub.
Peaasi, et hea on. Karvased loomad on ka olemas – see on ka hea.

kuri urin

Panin rohelise svammist konna hellalt nurka maha. Astusin mõõdetud sammudel kaugemale ning vajutasin lülitit. Kõmatas tuhmilt. Palju tuhmimalt kui ma olin arvanud. Avasin õlle ja vaadata ei julgenud. Valasin pudeli kurku. Ikka ei tulnud vaatamise julgus minu juurde. Avasin teisegi pudeli. Keerasin pudeli uurakile oma suule ning piidlesin sellises asendis olles üle omaenese pea nurka – nurgas oli ainult svammipuru ning kuri urin. “Selge, see ei olnud veel läbi”, nentisin mõttes ning neelasin kiiruga kogu õlle ja astusin saatusele vastu.

Kuri urin – ära tule mulle peale.
Kuri urin – ära vea mind siit ära.
Kuri urin – ole vastu mu hea.
Kuri urin – las ma olen siin-seal.

Kuid kuri urin tuli mulle peale.
Kuid kuri urin viis mind siit ära.
Kuid kuri urin ei olnud mu vastu hea.
Kuid kuri urin surus mu punktiks.

“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtlesin mina.
“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtles kuri urin.
Ma olin punkt.
Mida oli kerge hävitada.
Ja seda teadsin mina.
Ja seda teadis kuri urin.

kurat nad tulevad siis meie õuele…

Vajutan varbad gaasipedaali ning võtan kõrvalistmelt võileiva. Selg rebitakse mõnusalt istmesse. Hammustan. Teine käsi otsib uksesahtlist limonaadipudelit. Vahetan käiku. Rebin pudelilt korgi ning kummutan suule. Lonks. Litsun gaasipedaali tugevalt ja kindlalt põhja. Kiirus kasvab ning tuulemüha tugevneb. Karjun üle müra, et “kohe tuleb kurv, hoia kinni!”. Rohelised sõrmed haakuvad ümber käepideme ning tagaistmelt kostab erutatud viginat. Keeran uljalt rooli – kummid vilisevad, asfaldile jäävad suitsevad jutid ning peenike vigin tagaistmel vakatab korraks. Ulatan pudeli tahapoole – “tänan, ei soovi”. Lonksan ise. Jälgin spidomeetrit ning vastukihutavaid telefoniposte. “Hoia kinni!” ning vajutan mõlemad jalad pidurile. Turvavöö lõikub rinnakorvi, esirataste juurest kerkib suitsu, ABS teeb koledat häält ja midagi lendab vastu juhistme seljatuge. Mõnus surin kehas. Suretan mootori, panen limonaadipudeli uksesahtlisse tagasi ning astun võileiba hammustades autost. Tagaistmelt vaatab vastu kohkunud klaasistunud pilk – elumärke ei ole. “Säh sulle UFOt”, sülitan ja astun minema.

fakte elust enesest

Läksin eile tööle ning näen, et üks koolipoiss on Narva maanteel trammi õhku tõstnud ning ähvardab selle kõige täiega Emajõkke visata kui talle emakeelt tunnistusele viite ei panda. Ausõna, oma silmaga nägin.

Tulen täna parajasti soodat kääritamast, kui vaatan, et kolm varblast lendavad madalal Viru tänava kohal ning moodustavad kolmnurki, sirpe, vasaraid ja muid matemaatilisi ning põllumajanduslikke kujundeid. Ausõna, oma silmaga nägin.

Homme on plaanis sõita Lähis-Idasse. Mõtlen, et kui ma sinna kaks automaati ning kolm granaati kaasa võtan, siis sellest peaks ju enesekaitsks täiesti piisama. Mis te arvate?

Kui ma aga üks kord suureks kasvan, siis vaatan päevad läbi, kuidas õun puu otsas kasvab, kuidas kirss vaikselt suvepäikese käes küpseb ning muud sellised suureinimese lõbud. Noh, puu all vedelemine ka siis selle juurde. Ausõna.

Tegelikult tuli praegu meelde, et mõni nädal tagasi sadama lähedal jalutades, nägin kuidas üks koolipoiss oli trammi vette visanud ning nüüd seisis parastades kalda peal ja vaatas, kuidas inimesed oma kartullivõrkude ja värkidega laevade vahel ringi ujusid. Päris naljakas oli mulgi.

Juurutades juurikatest tehtud suppi,
söökla finantsseis õitsele lõi.
Õied korjasime sügisel, et kirgas värv
meid liiga pimestama ei hakkaks.
Ja saabus pikk ja helevalge talv.
Kombeks võtsime endale juurutada midagi veel
mis tehtud juurikatest.
Möödaminnes õunu sõime. Kahepeale õunavarre
pikuti pooleks jagasime, kahest otsast põlema
pistsime ning laulsime kõigest hingest.
Ilus aeg on see kevad.