kopitavad nurgas ning ronivad kevadeks välja

Pingutasin lihaseid, et hüpata, kui saabus nõrkus. “Tere nõrkus”, üritasin viisakas olla. Nõrkus ei vastanud. Kohendasin asendit ning päästsin lihaspinge. Nõrkus tegi grimasse ning oli näha, et ta soovib midagi öelda. “Kas sa ütlesid midagi?”, küsisin osavõtlikult. Nõrkus vaikis. Viimane tõuge veel varvastega – säärelihased, varbad – hopp! Nõrkus minu kõrval üritas nagu liigutada, kuid välja ei tulnud sellest midagi. Ma liikusin juba hooga üles taeva poole, kui kuulsin altpoolt korinat ning nägin nõrkust pikali vajumas. Olin kevadväsimusest võitu saanud. Üks null selleks korraks.

PS. kurat kui see tegelikult ka nii oleks.
PPS. “Mehed, mannaputru sajab”, ütles kuningas ning lõi toikaga vastu maad.

ruumi skoop

Rattattattatata. Khamad roe polka. Temet nu kiributu. Nei soeli tubana keks. Ruubit no ahak. Raelo klinker tubisa nerit mo vahato kuklit.
Sonde karmaa.
Lebit tomaa.
Suund kerkeiss,
no temi seiss.
Loode uraal
nei tantaal.

üks väga rekursiivne lugu

Ja sammalhabe muutus põrsaks. Ja kõik muutusid põrsaks. Ja põrsad muutusid omakorda jälle põrsaks. Siis läks see kõik kupatus korraga roheliseks ja muutus jälle põrsaks. Kogemusele tuginedes võis öelda, et see niipea ei lõpe – ja nii oligi: kõik muutusid veelkorra põrsasteks. Ja nüüd oli seda juba liiga palju saanud. Rekursiivseid põrsaid olid kõik kohad täis ja kõik see nägi väga põrsane välja. Põrsas oli põrsa otsas ning põrsas oli põrsa all. Põrsaid oli nurga taga ja põrsaid oli nurga ees. Ja kõik muutus jälle roheliseks. Nagunii muutuvad jälle põrsasteks. Ning järgmisel silmapilgul oligi kõik jälle põrsaks muutunud. Kuid kevad ei tohiks enam kaugel olla.

start!

Raiuge see katki. Pekske vastu seina puruks ja magage edasi. Nii saavutate igavese õndsuse ning kohaliku tuimestusega rohelised lestad. Muuseas – raadiolaineid peegeldava kattega jope maksab meil ainult 14 krooni. Võtame selle peale. Sulgeme ennast kappi, hingame akvalangi higiseks ning üritame uinuda. Õues kukub hari. Maaslamajaid pekstakse. Aga meie oleme ennast sulgenud kappi, selle seestpoolt eelnevalt tinapaberiga üle kleepinud ning üritame nüüd seal vaikselt olles kartulisalatit süüa. Kohe tulevad teised ka. Tõmbame natuke koomale. Ulatage morssi palun. Valmistuge stardiks. Tõmbame teliku sisse ning stardime. Kohutava klirinaga lendab naabrite uks lahti ning nad tulevad suure kisa ja laia naeruga meid lehvitades saatma. Ärge juhtmetesse komistage! Roostes kammid on mööda maad laiali. Aga meie muudkui sööme ja lendame. Tahaks lihtsalt homeeriliselt naerda, aga akvalang segab. Naabrid lehvitavad. Akvalang segab. Lestad laperdavad. Lööme klaasid kokku ja siis jälle lahku. Võtame. Võtame veel. Hammustame peale. Võtame. Koostame graafiku. Võtame. Sööme esimese kalkuni. Võtame. Süütame esimese küünla. Võtame. Kollasel hakkab paha ning ta läheb ära.
Võtame kollase mälestuseks. Tõmbame kollase graafikult maha. Võtame. Tõmbame juhtme välja ning kustutame kõik jäljed. Viimane kustutab ka tule. Vaikne. Ainult täheb krõbisevad vastu plastmasskiivrit. Lõpuks hakkab kõigil paha. Esimene julge nendib, et ei läinud vist päris õigesti. Pärast seda jääb täiesti vaikseks.

tsensuur

Vaatasin siin blogi adminni poolt ning neid asju, mis välja panemata ehk siis “Draft” olekus. Siinkohal siis mõned näited ehk väike kõhulahtisus:


Ma olin siit lahkunud üleile. Keeranud uulitsa rulli, selle üle õla visanud ning rõõmsat viisi vilistades kaugusesse kadunud.
Rada on tänaseks juba rohtunud. Ainult kaitseülikonnas mees käib ning piserdab seda vaevumärgatat joont. Kardavad.
Mul oli kõik valmis mõeldud – kogused, ajastus ja puha. Kõik läkski hästi – orbiit oli käes loetud hetkedega. Mõeldud-tehtud, ütleks selle kohta targemad.


Mika Häkkinen ja Marko Märtin tulid mind öösel kummitama ning käskisid hästi kiiresti sõita. Nüüd on auto katki.


Ruuduline pintsak ilmus pimedusest. Kostis ainult õrna tümpsumist. Käised lehvisid ning triigitud krae lõikas tuult. Kortsud tekkisid ja kadusid rütmiliselt. Lähedale jõudes kattis ta siilikesel juba pool taevast. Õnneks hetke pärast tümpsud nõrgenesid. Selja tagant paistis pintsak juba täiesti tavaline. Natuke liiga ruuduline muidugi. Pimedus õgis sellegi moeröögatuse hetke pärast endasse. “Toimus nüüd siis õieti midagi või ei toimunud”, mõtles siilike.


Raamatupidaja nägi unes jubedat unenägu – kolm kollast karikakart keppisid neljandat, ise vahetpidamata njäugudes. Küsite, et mis raamatupidaja ja miks just raamatupidaja? Vot see ongi raske küsimus.


surnud suusataja seisab seina najal
kaske kaske kaske kaske
vanaema kanamune vastu seina loobib
kaske kaske kaske kaske
rajaleidjad lapsehoidjat aknast välja upitavad
kaske kaske kaske kaske
lapsed kapsaks joonuna karuperses kükitavad
kaske kaske kaske kaske
seitse kaheksa on laiali, nii laiali
kaske kaske kaske kaske
vasakhaak ja paremsirge ja meel virge rohkem kirge
kaske kaske kaske kaske


Ma olin tegelikult ise ka seal. Kuid teile räägin edasi selle, mis mulle räägiti. See oli üks pikaleveniv robotite ja nuustikute, kepphobuste ja katamaraanid, marodööride ja kukeseente, kivimoodustiste ja tulelontide lugu.
Robot – sinine, metallist ja plastmassist. Omab juhtmeid. Sõidab, laulab ja kui koer ulub, siis robot laulab. Ma õnnest naeran nutan… jne.
Nuustik – vesine, kollane, piilupardi kujuga. Ei prääksu. Lirtsub jala all.
Kepphobune – õigem oleks öelda küll kepitav hobune, kuid me ei hakka lugu liiga zoofiilseks ajama. Maani karvane, mingit tõugu ratsu. Keda igamees ei katsu. Kohe takka üles lööb. Ja siis kaeru kausist sööb.
Katamaraan – sussi sisse peidetud sisisev sookollide salakamber. Moosiriiulile maandunud marimaa elanik. Rebi ära. Ja ära möla.
Marodöör – pidi tulema teises vaatuses, kuid eksis ära. Ei tule. Ei põle. Pole nali. Kustutage tuled.
Kukeseen – viisakas isend seente ja herneste sõja ajast. Reetur. Võitles herneste poole, maskeerituna ümmarguseks roheliseks kujundiks. Öösiti purskab vett. Tal kaelas on kett.
Kivimoodustis – miks lavakujundus tegelaste nimekirja üles loetud on? Imelik lugu.
Tulelont – vant. lont. punt. sant. ront. vint. kont. ment. pant. sent. Neliteist krooni ja viisteist senti, hõissaa ja pudel peeti.


“Kas teil säästukaarti on?”, kuulsin. Mõtlesin oma teostamata jäänud T-särgi ideele, kirjaga “Mul ei ole säästukaarti”, vastasin “Ei” ning ulatasin laisa liigutusega oma krediitkaardi. Kuul tabas pead külje pealt. Päris valus oli. Kukkudes tekkis mõte kasutada ära harukordset juhust ja üritada sirgelt kukkumiselt hüppe maailmarekordit. Ajasin korra isegi päkad sirgu, aga taipasin kohe olukorra mõttetust. “Tänane päev läheb küll raisku”, mõtlesin veel enne põrandale prantsatamist. Maandusin. Nautisin hetkeks sellisest asendist kenasti paistvaid kassapidaja jalgu, kuid ajasin ennast siiski kohe püsti. Kloppisin pükstelt tolmu, naeratasin kohmetult ning lõpetasin maksetehingu. Asetasin kaubad kotti, tõstsin ennast kaupade kõrvale ning palusin kõrvalseisval neljateistkümnel paksul vanamehel endale hoog sisse lükata. Vanamehed hüppasid rõõmsalt koha peal, vedasid ninaga õhku ning jooksid rõõmsalt kilgates laiali. Olin täielikult nördinud. Astusin kotist välja.
hüppasin ise järgi ning vaatasin ringi. Lilled olid tihedalt ümber jalgade ja takistasid liikumist. Üritasin pikemaid kätega eemale ajada, ise samal ajal eemalsoliseva vee suunas liikudes. Võtsin taskust krabisevakarbi ning asetasin enda selja taha lillede sisse. “Häiriv krabinakarp eksitab neid kindlasti” mõtlesin rahulolevalt endamisi.
Neliteist paksu vanameest seisid ringis aasal ning noogutasid mulle. Noogutasin vastu.


Saalomon sittus nurka.
Olen asotsiaalne.
Urisen.


“Mina olen! Jah, mina olen!” kordas väike tüdruk uksest umbusklikult välja vaatavale vanamehele. Ja jooksis lõbusalt naerdes mööda tänavat minema. Vanamees vaatas kerge mõistmatusega tüdrukule järgi, silmitses pihkupistetud musti terasid, vaatas veelkord tüdruku suunas ning astus tuppa.
Tüdruk muudkui jooksis ja jooksis. Vanamees muudkui astus ja astus.

sai

Sai nägi tee peal varblast. “Ära noki, ära noki!”, karjus sai. Kuid varblane nokkis siiski. “Ära tee, valus on!”, karjus sai. Kuid varblane nokkis edasi. “Persses”, mõtles sai, “nüüd nokib täitsa ära ja siia ma otsa saan”. Võttis viimase jõu kokku ning üritas plehku panna. Kuid jalad ei kandnud. Ja varblane muudkui nokkis.

korra peab ära käima, vabandust

Ja sealt ta tuleb! Must nagu öö, silmad kinni ja käed sirgelt ees. Sätin oma kõri talle teele ning hüüan “Anna minna!”. Must pigistab sõrmed kokku. Viimane õhk. Kevad. Lilled vist ka. Ei olegi enam õhku. Natuke ebamugavaks läheb. Tõmban. Ei midagi. Lilled sikutavad juured maast ning lendavad loppadi-loppadi minema. “Hoiaks silmad veel lahti”, on mõte. Üritan. Kaugemal sügab üks koer ennast. Sõrmed surutakse veel rohkem kokku. Nüüd oleks tõesti juba õhku vaja. Tõmban. Ei midagi. Rabelen natuke. “Nagu kruustangid”, mõtlen. Vaikne. Koerast on ainult sooja õhu värelus järel. “On see nüüd Soome või Itaalia”, on järgmine mõte. Maailm on kuidagi väike ja kaugel äkki. Kerge on olla. Väga kerge. Hakkab natuke hirmus isegi. Kurat, aga neeger sipleb ka siinsamas! Oh, mis kosk see nüüd lahti päästeti. Kogu kere on külm ja õhku voolab igast avausest sisse. Vaakum muutub kiiresti eba-vaakumiks. Universum muutub väikseks aasaks. Sai leivaks. Vesi veiniks. Kõik mahub peopessa nagu ennegi. Neeger sipleb ja röögib. Ootamatult lihtne on avada silmad ning ümbrusega kohaneda. Vaatan, et koer uriseb ja kisub ning neeger karjub. Kõik on jälle nagu peab. Kukun täie südamerahuga selili, hingan põhjalikult sisse ja hakkan ohjeldamatult naerma!

loodus. ruudus.

Ma vedelesin näoli lumes ja persest kasvasid mul välja lilled.
Kevadest saadik olid mesilinnud mind uudistamas käinud.
Lõid aga peakohal klaase kokku ja sumisesid.
Tiivad olid neil indiumist ja nokad koobaltist.

Valsitaktis õõtsuvad lilled lehvitasid eemalduvatele tankidele.
Just nagu kooma vajunud kevadkülvi lõpetanud traktor.
Ruhnu juurest läks laev põhja. Otse vastu kollaseid nartsisse.

Kose kohinasse mattuvad hõiked ei kosta enam lumehangest välja.
Isegi peeretada ei saa – ainult mulda lendab.
Kuradi hunnitu olukord oli selline nagu juba oli kord.

Sitt oli hingata kui vastu vahib ainult mullamuti lumine nägu.
Tõmban ühe hingetõmbega mutid endale hinge alla ja ise vilistan
läbi mullamuttide elutute kehade lõbusat viisijuppi.

Oh saaks kordki ennast liigutada ning traktori seljast raputada.
Kurat ta songib siin kuigi vahest on hea. Siis Lembitu ka on.
“Lemps! Too viina sa igavene malakas”. Ja Lemps tavaliselt kuuletub ja läheb.

Kurat kui sügis tuleb, kukuvad kroonlehed persse ja lähevad mädanema.
Jänesed tulevad ning nuusivad ringi, kõrvad peadligi, sabad rõngas.
Oi talv, oi kellad. Musirullid ja maasikamoos. Seebiks! Kõik seebiks!

kosmos

“Aga pärast lähme kuukulguritega sõitma”, ütles astronaut pojale ning andis gaasi. Poeg köhis, kuid suri siiski. Karm lugu.

Samal ajal planeedi teises servas:
“Aga pärast lähme kuukulguritega sõitma”, ütles astronaut pojale ning andis gaasi. Poeg köhis, kuid suri siiski. Karm lugu.

Samal ajal ühes kolmandas kohas:
“Aja nüüd sussid kenasti kõrvade peale taeva poole”, ütles astronaut pojale. Poeg köhatas korra, täitis isa käsku ning suri sinnasamma. Karm lugu.

Samal ajal ülemaailmsed rassirahutused.
“Tõmmake kott pähe!”, hüüab kõige rahutum. Astronoom ajab ilusti koti pähe, keerab hapnikuklapi kinni ning lämbub.

Tegelikult pidi siin eespool olema astronaut. Ma tõesti ei tea, kust see astronoom sinna sai. Karm lugu iseenesest.

tunnistus seitsmest päkapikust

27 valget lammast kõnnivat üle liivaluite. Liiv krudiseb käppade all ning minna on raske. Paistab päike, temperatuur on palju kõrgem kui lammastele meeldiks. Tuul. Esimesed lambad on juba edukalt üle luite kui eelviimane saab aru, et tema on eelviimane. Tema on eelviimane. Tema ees on 25 lammast ning TEMA on eelviimane. Kõik lambad on juba üle luite ning eelviimane on oma mõtte unustanud. Talle ei ole enam tähtis, et ta eelviimane on. Ta lihtsalt on. Kõnnib. Liivas on raske kõndida.

Kolm moosivarast tulevad miraažist. Pakuvad lammastele moosi. Head maasikamoosi. Esimene lammas keeldub viisakalt ning astub edasi. Tuiskava ja tolmava liiva sees on raske kõndida. Viimane lammas vaatab moosipakkujaid ning otsustab maitsta. Lammaste rivi on kaugenenud pisikeste täppide reaks kui ta viimase lusikatäie mokkadele tõstab. Küll maitseb hea.

Eelviimane lammas ei tunne enam hingeldamist kuklas. Ta on jäänud viimaseks. Mõte valmistab talle teatud rahulolu ning ta uriseb vaikselt mõnuga omaette. Natuke liiva satub hammaste vahele. Natuke liiva satub kurku. Ta köhatab. Natuke liiva läheb silma. No küll tuiskab. Tõmbab õhku ning köhib. Liiv ei taha ega taha hingetorust lahkuda.

Luite tagant väljub suusakoondis, suusad näpus. Kolmas, seitsmes ning kahekümnes lammas natuke imestavad. Ülejäänud ei tee faktist välja. Ärme meiegi sellel pikemalt peatu.

Viimane lammas niisiis köhib ning tundub, et ei saagi hinge lahti. Hoiab siis hinge kinni ning vantsib ühtlases rivis teiste järel. Kaapab aeg-ajalt eesmist sabast, et see seljale koputaks. Ei see tee välja. Eelviimaste värk – nad on oma mõtetes kinni.

Mina ei tea, kus point on.