Category: segane

“Kurat, kellegi blogi”, ühmas vanamees ning astus põlglikult nohisedes edasi.

“Kurat, kellegi jalajäljed”, ühmasin mina ning läksin vihaselt nohisedes harja järele.

“Kurat, keegi on harja võtnud”, ühmas koristaja ning tuli kurjalt nohisedes minu juurde.

“Kurat, kus hari on?”, küsis koristaja.

“Kurat, ära mölise, raisk”, ühmasin talle vastu.

Vanamees itsitas pihku.

Üks suvaline käpik tänavalt, kohev, võttis ennast kokku, avas ukse ja astus sisse. “Poolteist tundi”, kõlas tema soov. Ulatas VISA kaardi ning sai vastu võtme. Käpik tundis ennast hästi. Suundus sinna, kuhu nooled juhatasid ja avas kapiukse. Ta asetas oma käekoti korralikult ülemisele riiulile, sulges ukse. Tegi kaks kükki, raputas ennast kohevamaks ning sammus edasi. Ikka noolte järgi. Põgus peatus peegli ees, samm kaalultki üle (tavaline 100gr nagu juba viimased 5a) ning otsustav sisenemine ruumi. Käpik võpatas, kuid astus siis julgelt edasi. Ümberringi kõik kilkasid ja olid rõõmsad. Keegi lasi karjudes torust alla, noorpaar oli ennast mullivanni sisse seadnud. Kaks sportlast tegid aja peale võidu. Laps pritsis ema. Sügavamas otsas oli bassein 1.95m. Käpik oli täna otsustanud ennast märjaks teha.

Kõndisid Redis, Ridis ja Ralla mööda jalgteed. Redis ja Ridis norivad Rallat: “Ei sina ikka õige lätlane pole, Ralla – no mis nimi see selline on – Ralla!”. Ise irvitavad nii, et vaata kukuvad teeservast alla. “Ilma essita!”, möirgavad nagu jaksavad. Ralla, vaene mees, ajab vastu, et tema on ikka puhastverd lätlane. On nõus isegi oma sugupuu taskust välja kaevama ja seda kaasteelistele ette näitama. Hakkabki juba sugupuud lahti rullima kui ümberringi jääb kõik vaikseks. Ei kosta linnulaulugi, rääkimata lätikeelsest norimisest ja sõimamisest. Ralla krabistab vaikselt varbaga teetolmus. Ei midagi. Vaikus. Redist ei kusagil. Ridis ka kadunud. Kukkusidki vist teeservast alla.

Ja siia alla, rahva tungival nõudmisel, üks talisporti harrastav täpp
.

Eile leidsin maast karvase vanamehe. Pühkisin ta harjaga ilusasti kühvli peale ja panin paberikorvi. Nüüd on vanamees paberikorvis ja piilub mind võreaukudest vihase näoga. Ma ei saaks öelda, et see mind üleüldse ei häiri, aga las ta olla.

Täna asetasin paberikorvi mujale. Vanamees ei näe mind enam. Nüüd ta ümiseb mingit tobedat viisikest ning kõigutab korvi. See teeb kerget kolinat. Ei-ei, ärge saage valesti aru – ma ei kaeble ja ega see ei häirigi mind peaaegu.

Homme on paberikorvi tühjendamise päev. See teeb mu meele heaks – ümisen ise hoopis mingit tobedat viisikest ning kui kui veel vanameest vaatamas käin, võtab vilegi lahti. Valan arvatavasti paberikorvi aknast õue tühjaks. Ma tean, et nii ei ole ilus, aga see on ju kõigest väike karvane vanamees. Ma elan kõrge maja ühel kõrgeimal korrusel. Vanamees ei tohiks minu info kohaselt lennata osata. Kui vanameest vaatan, siis on natuke kahjugi. Vist.

Ülehomme. Vanamees oskas lennata. Nüüd koputab ta kiviga aknale ning ma ootan hirmuga, millal klaas puruneb. Kõvasti koputab ning ümiseb oma totakat viisi. Korra jättis järele, aga ta käis lihtsalt suuremat kivi toomas. Põhimõtteliselt ei saa ma midagi muud teha kui vaadata vanameest, akent ning käpikuid.

Aeg – toasoe määratlemata tulevik. Akna taga on lendavad autod. Mu virtuaalreaalsus-ülikond eraldab mind reaalsusest täiesti. Vanamees on jäänud veel vanemaks. Kivid, mida koputamiseks kasutab, on miskist tundmatust plastikust ning neid saab supermarketist osta. Vanamehi on peaaegu iga meie linna kõrghoone akna taga. Aga mul on virtuaalreaalsus-ülikond.

Põõsad olid tihedad. Poleks uskunudki, et nad on paari aastaga nii palju kasvanud. Hetke mõtelnud, lõin sae käima ning alustasin. Kõigepealt nooremad, peenemad vitsad. Mõnus surin hellitas käsi ning liikusin järk-järgult, lihaste soojenedes, suuremateni. Laul tükkis peale. Nii ammu polnud enam füüsilist tööd teinud. Ikka kaks sammu ja “siuh”, kaks sammu ja “siuh”. Mahakukkuvate põõsaste sahin helises kevadiselt. Siis jälle paar sammu ja saetera hellalt vastu tüve, kerge nõksakas ning järjekordne lehepuhmas kukkus. Mõnus oli tööd teha. Narkootikum. Nii on kui ammu pole saanud.

Mõned minutid müranud, istusin, et tööga mitteharjunud käsi puhata. Toetasin sae enda kõrvale ning lasin pilgu üle tehtud libiseda – siin-seal keegi veel liigutas, aga enamus olid vagusi. Kaugemalt kostis oigeid ning veriselt kähe hääl üritas midagi jõuetult sosistada. Keegi ei olnud jõudnud eriti reageerida. Olin kiire. Olin rahul. Lähenevate sireenide heli matan jälle saemüra sisse. “Jõuan veel küll”, mõtlesin endamisi.

täpp suusatab.

Rahulolu-uuring keeras suusamütsi rulli. Karvamütsid marsivad üle tänava. Rajatis ronib ruumi. Kolmteist nüsib huuli. Koger paneb mäkra. Taltsas pooldub ja kukub. Nekrut kokutab vastu seina. “3D, meil on 3D”, karjub keegi metsas. Ruudiline vihik sai eile täis. Nüüd on tõesti 3D. Sajab.

Näota neeger jookseb mööda tänavat. Kiiresti jookseb nagu neegrid ikka. Lävel seisma jääb. Aknast piilub valge karvase koonuga armas kitsetall. Mees ukse taga lööb rusikaga uksele. Tolmu tõuseb ning metsast väljub seitse vägimeest. “Hurraa”, karjuvad vägimehed ning pagevad sandaalide plaginal üle aasa jõkke. Kostab ainult nõrka kaugenevat mulinat. Neeger taob vastu ust. Karvane koon on aknalt kadunud. Rusika veriseks peksnud mees ootab ja kuulatab. Tolm langeb krõbinal ta perfektselt ümmargusele peale. Ta surub seda vastu ust, et midagigi kuulda. Teiselpool ust seisab kitsetall, vaatab tolmavat ust ning vajutab päästikule. Ukse sisse jääb auk. Neegri sisse ka. Üllatunud ilmega, niipalju kui ilma näota seda ette manada saab, teeb ta kaks sammu tagasi, komistab trepil ja kukub. Kägu sekundeerib. Kitsetall lööb käpaga uksejäänused eest ning astub läbi tolmu, relva laadides, trepile. Jõe poolt kostab pladinat.

“Proua, ärge seiske mu varvastel”. Röökisin mina. Varbad lödid.
Soome-ugrilane seisis kõrval ja mugistas naerda. Kõrv ka lödi!
Proovisin minema pageda sellest hullust kohast. Hull koht kõik lödi.
Sain paar sammu tehtud kui vanamees juba kannul. Kand puha lödi.
Seitse sinist samuraid, kõik muidugi lödid, vehkisid mõõkadega.
Aga mõõgad olid meestel teravad – nendega oligi kõik lödiks tehtud.
See maailma algus oli ikka üks väga lödine lugu.

Avasin teise õlle. Peas ei olnud veel miskit suminat kuigi nad olid rääkinud, et niimoodi peaks juba olema. Lonksasin. Vaatasin mööduvaid autosid ja mõtlesin. Möödus päev. Sirutusin kolmanda õlle järele ja vaatasin avajat. See oli huvitava, ennenägematu, kujuga. Kell ei seisnud jälle paigal. Möödus päev. Tegin sissetreenitud liigutuse ning tõstsin pudeli. Mõnus elu on siin. Silmitsesin taevast. Kahe kuu pärast sai kuuspakk otsa. Jõudsin just mõtlema hakata, aga avasin enne täiesti iseeneslikult järgmise paki. Möödus aasta. Jõudnud viimase lonksuni pudelist, avasin kohe järgmise. See maitses hea. Vaatasin pilvi. Neelatasin. Külm kihisev jook vajus kõhtu. Nihutasin jalaga pudelikorke ning avasin järgmise. Möödus teine aasta. Iga uue pudeliga tundus maitse ikka värske ja uudsena. Milline õndsus. Viieteistkümne aasta möödudes hakkasin mõtlema, et võiks midagi teha. Avasin õlle. Möödunud oli sada aastat. Elu on ilus. Asetasin pudeli ilusti seina äärde, tõusin ning läksin ära koju.