Category: segane

Nad on seal alati seitsmekesi. Alati kui sealt mööda sõidan. Seisavad seal ja sosistavad midagi üksteisele kõrva. Mina sõidan mööda. Nemad sosistavad. Korrapärasusest ei saa siin juttugi olla. Pontu haugub. See on ka alati nii. Kuid põhiline on see sosistamine. Ma üritan neid alla ajada. Kuid nad on kärmed – sosin valjeneb ainult korraks ning sujuvalt ongi nad mu teelt astunud. Kui ma kaugenen, näen peeglist kuidas nad vaikselt teele tagasi kogunevad. Seitsmekesi, pead koos, sosin mind kaugusesse saatmas. Ma tean, et samamoodi on see homme ja ülehomme ning aasta pärast. Kuigi alati üritan neid alla ajada ning alati jõuavad nemad eest ära ning alati tulevad nad sinna tagasi. Üleeile nägin neid juba unes… see hakkab natuke käest ära minema. Täna lähen ja üritan neid hävitada. Proovin algatuseks väävelhappega. Relvaloa taotluse andsin ka sisse. Pisikesed, vastikud, alati seitsmekesi.

[Lisa] käisin ära – kolmel sain karvad kärssama, ülejäänud said plehku.

[Lisa 2] ostsin hapet juurde – teadsid oodata rsk, kõik said plehku! Ja sosistavad kuradid!

[Lisa 3] sain relvaloa ning hankisin haavlipüssi. Lajatasin nende keskele – seitse karvast laipa oli korraks tee peal kui metsast tuli seitsekümmend uut … ossakurat!

[Lisa 4] mammamia … nüüd kui täna mööda sõitsin sealt … ma ütlen! Ei näe sõita – seitsmekümnekesi tee peal ja SOSISTAVAD. Selline sosin on, et ära tahab tappa. Ostsin kõrvaklapid.

[Lisa 5] üks tuli minu juurde ja võttis mul klapid peast ja sosistas! Mul kukkus süda saapasäärde, et nüüd on ots käes … aga ei, minema läks. Klapid võttis kaasa!

Me olime kuuekesi maapaos: mina, Volts ja Voltsi isa. Kurat, võtame vaikselt viina kui vaatan, et viinapudel on karvane ja sosistab! Oh, raisk – valasime kiiresti viina sisse ning natuke maajumalale ka ning kuirat, juba vaatan, et üks karvane tuleb peale. No ei ole olemas. Hammustan kurki – kurk karvane, pekkis. Pekk karvane! Üritan joosta – kõik on raisk karvane – jalad, sip-sip-sip tennised, muru. Kukun ümber. Kuku on karvane! Viskan kägu kiviga – kivi järele jääb karvane triip! Valame voltsiga triibud välja – vaatame, venelane tuleb, üleni karvane. Volts pakub zhiletti. Vaatan, volts nii karvane, et tal endal zhiletti vaja. Võtan venelase käest zhileti, see hakkab nutma, ning kükitan maha. Kükitades tuleb kohe uni. Unes näen krõlli.
Head ööd, lapsed.

Oli tavaline konnade võiduajamiste teine päev. Ruuduline vihik oli tulemusi tihedalt täis pikitud ja konnad olid elevil ning võrdlesid üksteise võidetud medaleid. Päev oli alles algamas.
Ma ei imesta üldse, et toonela ja toonekurg on nii sarnase nimetusega.

Pisike kollane vanamees jookseb ilge jugamisega üle lageda välja. Vastu jookseb ilge jugamisega täies elujõus kasepuu, lehed sabinal taha maha langemas. Suvi on vist selleks korraks läbi.
Pisike kollane vanamees stoppab korraks. Kasepuu tõmbab ka hinge. Suvi läheb 15 minutit edasi.
Pisike kollane vanamees kohendab pükse ning lidub edasi. Kasepuu pudeneb halgudeks. Sai vist välguga pihta. Sajab.
Pisike kollane vanamees jookseb. Kasehalud jooksevad ka. Päike tuleb välja.
Saa nüüd aru, kas on suvi või on suvi läbi.

“Meil ei ole aega enam ümber nurga minna”, karjus laps vanematele. Vanemad ei teinud last kuulmagi, vaid lohistasid teda edasi. Laps karjus. Vanemad lohistasid. Kõik see kokku oli üks lohistamine ja kisamine. Kuni jõuti kohale.
Valge aas oli kergeid ebemeid täis. Nii kaugele kui silm ulatus. Ema veeretas lapse silma üle aasa, sinna teise serva, et näha mis sealpool on. Sealpool olid ka ainult ebemed. Valged ebemed.
Järgmisel hommikul tuli pisike kortsus koristajamutt, nägi kolme ebamäärast tuhakuhja aasa serval ning nentis omaette vaikselt: “turistid. lõputult uudishimulikud”, ja pühkis jäänused kühvlile ning viskas aasale laiali. Lahkus veidralt itsitades.
Eemal peatub buss. Uks avaneb vaikse susinaga ning aasaserva täidab rõõmsalt lobisev paksude saksa turistide parv.
Te ei taha teada, mis pilt koristajale järgmine hommik avanes ning kaua ta seda aasale loopis … 🙂

Raudnaelu põrandasse taguv vanamees hüppab rõõmsalt kohapeal.
Kraavis lebav vanem naine vahib taevasse ning naeratab õndsalt.
Neli tüdrukut ja kaks poissi karjuvad üheskoos, üksmeelses lauluhoos.
Muru on roheline, taevas sinine ning päike kollane.
Aga haljendava künka taga on neeger juba sisse lülitanud midagi, mis teeb kergelt kahisevat, pöörlemisele sarnanevat, vilinat.

Karvaste ringide lummuses liigub kari kuutõbiseid kaljuserva poole.
Kõik mõmisevad.
Asjaolude kokku langemise tõttu on kaljuserv siinsamas ja kuutõbised ka.
Maasikakorjajate märg unenägu vaarikate vahel.
Kelmuse eest surma mõistetud suur neeger tuleb sulle öösel vastu täpselt siis kui sa unise peaga kööki vett jooma lähed.
Esimene kuutõbine kukub heleda kisa saatel.
Neeger ehmatab veidi.
Langeva mulla krõbin annab tunnistust ühe tõbise lõplikust paranemisest.
Neeger hoiab seina äärde. Ainult silmavalged paistavad. Pilguvad.
Kaamelid hoiavad kaljuservast võimalikult kaugele.
Eemal aasal on neliteist karvast ringi.
Neeger vajutab midagi seinal ning ringid tõusevad 12 sentimeetrit maapinna kohale.
Punane lüliti. Tõmmatav. Pandav. Igati asine. Vajutatav. Kena. Sipsik.
Teed, mida pead tegema – vajutad lülitit.
Karvased ringid võtavad pöörded üles ning lendavad kileda vilina saatel karja kuutõbiste keskele.
Neeger seina ääres võpatab veelkord.
Kuutõbised on äkki otsa saanud. Maailm on väga tühi. On ainult neeger, sina ja lüliti.

Tuumatalve teine hommik. Tõstan täpselt mõõdetud liigutustega liitrisesse kohvikannu kolm supilusikatäit kohvi. Kastrulist, kus keenud vesi, täidan kannu. Tuppa lendab värske kohvi lõhna.
Pühin tooli plahvatusejärgsest tolmust ning istun. Ootan natuke ning valan kohvi välja. Akna taha lendab suur lind. Lonksan tassist ning lind lendab ära. Lasen kohvil mõjuda ja mõtted hakkavad vaikselt tööle: “oli see nüüd päris lind või nägin seda unes?”.
Tassitäis saab otsa ja ma pudenen maha tolmuks. Katan ka tooli uuesti. Kõik see oli olnud rutiinne mälestus hommikutest. Päriselt seda enam ei ole. Kuid kes oli siis see essents, tuumatalve teisel hommikul, kes seda siin kirjutab?

Eile oli kapis keefir. Ilusti paki sees.
Täna hommikul oli keefir ikka kapis. Ilusti selle sahtli põhjas, kus eile pakk paiknes.
Nii kenasti paigas olnud süsteem oli öösel mingi ebakõla tõttu lagunenud.
Marslased on selles tugeva kahtluse all.
Marss tulistatakse taevast alla.
Keefir pestakse sahtlist välja.

( . o O pikk, kandev mõttepaus … )

Kõik on nii nagu enne, ainult Marssi pole enam taevas.
Kas ei pane mõtlema?

Oliivipuuõliga ülevalatud neeger magab siidilinadega kaetud voodis surmaund. Punased kärbsed lendavad kiletiibade krägina saatel üle põhjakõrbenud pudruga täidetud kausi. Õli niriseb mõrkjat lõhna eritades voodijalga mööda alla, tammepuust põrandalaudade vahele. Kuni vahed on täis. Ja kärbsed on kuuldekaugusest väljas.
Elu läheb edasi.

Mõnikord ronib kett maha.
Eemale lohisedes vaatan, kuidas kena õline vidin kaugele silmapiiri taha maha jääb.
Vaikselt roheliseks muutuva rohu sisse vedelema.
Las see kevad võtab selle keti, aga jätku mind rahule!
Või siis tegelikult andku kett ka siia ja üritagu ise üldse kuidagi niisama hakkama saada!
Oma sinilillede ja lumikellukestega!

Aasal viibivad kenad kollased lilled.
  Kevad – minu arse.
Jõe sees liigub palju vett.
  Kevad – minu arse.
Taeva alune on lindu täis.
  Kevad – minu arse.
Suud-silmad tolmu täis.
  Kevad – minu arse.
Sitajunn keset muru, otse pori kõrval.
  Kevad – minu arse.
Lumikelluke, otse troinoi pudeli kõrval.
  Kevad – minu arse.
Kordan: kett on täitsa maas.
  Kevad – minu arse.

Oi kui halb postitus saab, aga nii see on, sest kett on nii maas, et eriti ei suuda midagi muud kirja panna, aga millegipärast on vaja ju panna. Vaja on panna. Peaks magama ära minema, ausõna, kevad.