Category: segane

Eks ma vaikselt Mõistuse puiesteelt ära keeran. Otse trollipeatuse vastast. Maja number 14 tagant. Läheb tee. Mujale.

Kolm kuubikut. Kahes reas. Punane, lilla ja valge. Haamer ja vihaga üks laiaks. See oli punane. Mis sellest nüüd peaks järeldama?

Neli puud. Neli juurestikku. Üks saag. Sügis. Lehed kukuvad ise alla. Siin on lihtne – saag tunneb ennast üleliigsena, võrreldes haamri kõikehõlmava mõttekusega, ning sooritab enesetapu enese surnuks joomise teel.

Kaks pudelit. Tsehhi õlu ja eesti õlu. Mõlemad tuleb ära juua, sest muidu jääb lihtsalt väheks.

Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis on kodus lihtsalt rämedalt palav ning külmas kapis ei ole mitte ühtegi tshehhi õlut. Õnneks on üks Saku pilsner ja kaks Saku heledat. Terviseks 🙂

ei mõmmigi, ei mõmmigi. on üles tähendatud. ja kirja pandud. ei mõmmigi. pärast seda välja astutud. sebra triibud kokku rullitud. lamav politseinik. lamav politseinik. justament. kukerpillid. mõmmibeebi.
minu meelest on loogiline.

“Raimund, see on üks, see ei sobi”, hõikas vanem naisterahvas vanemale meesterahvale üle trammitee järgi vudides. Linnas oli hommik.

kas suusataja sureb suuskade eemaldamisel?
kas uisutaja kukub pea lõhki jää sulamisel?
kas auto läheb katki ukse sulgemisel?
kas hiinlane röögatab riisi hammustamisel?
kas riis röögatab hiinlase hammustusest?
kas korealasele meeldivad suusad?
kas suuskadele meeldib riisi kukkumise heli?
kas suusad üldse kuulevad riisi kukkumise heli?
kas venemaal on ka uiskudel kõrvad?

Visata riis õhku ja elada, hambad laiali, selle saju all.
Sõrmenipsupikkune elu.
Riisi kukkumise krõbin. Langevad terad löövad näkku kortsud. Peotäite kaupa kraabitud muld saab katteks selle eest. Lõpeb riisi valus langemine, lõpeb kõik.

Oi yeerum.

Ühel ilusal päeval otsustas Kashpirovski seinale neli kroonlehte maalida. Otsis värvid-pintslid välja, sobiv seingi oli olemas, aga mida kuidagi ei tulnud, oli inspiratsioon. No ennist just oli olemas, aga nüüd siis, nagu viis kopikat kanalisatsioonikaevu resti vahelt, sipsti kadunud. Istus Anatoli seina äärde maha ning hakkas nutma. Ja kui ta veel surnud pole, siis nutab ta seal seina ääres siiani.

Saab jälle hoo üles. Üks põlv kaenla alla käkra ja … puhh … põõsasse nusarusse. Päh – jälle ainult põlved tolmused ja põõsas katki. Mis antud kestma, see kestab. Ei saa inimene selle vastu. Võta peatäis lehti kokapõõsast ja jaluta aga edasi. Suu matsub ja jalg tatsub. Sahtel? Tee peal? Kohver? Põõsas? Magav kojamees päikselõõsas? Mis kurat! Viimased rohelised varred hammaste vahelt basseini sülitada ja ise järele. Valge lagi ning sebivad kitlites inimesed. Kui käed kinni, siis vaimsete vigastuste parandamise koht, kui käed vabad füüsiliste vigastuste parandamise koht. Ülakeha paigale, käed sookure moodi laiali ja nüüd hüppame! Põlved kurgu alla … jaa üks kord, jaa kaks kord, jaa kolm kord… Lõug ette, silmad punni – jou-jou-jou.

Jah, te olete õigesti aru saanud – mul ei ole suurt midagi öelda. Eile üritasin, aga välja tuli ainult midagi sellist:
“Järjekordne kohanemisraskustega kosmonaut ei kohanenud Kuu kliimaga pärast magamaminemiseks lahtiriietumist”

Janduukide kiristavad kirved veristavad neenetsi karjast eemaleaetud veiseid. Taigas langetavad karusnahkadesse mähitud lapsed mehekõrguseid mände, mis läbistavad oma okastega maapinnale valgust vaatama tulnud vihmausse. Puuvitstest punutud korvidega soo kohal hõljuvad naised korjavad haraliste orkidega hiilgavatest põõsastest sookollide poolt sinna pillatud jõhvikaid. Üldise peomelu sisse kostab aeg-ajalt viinapudeli kliriniat ja venekeelset sõimu.
Soome-Ugri rahvastest on oma riik ainult Soomel, Eestil ja Ungaril.

Parem jalg ees, laekud autosse. Hobujõud rebivad su selja istmesse. Alkohoolne jook vajab ainult pudelilt korgi eemaldamist, et raskusjõud ta su sisemusse oma keemareaktsioone korraldama saadaks. Pilved ripuvad näotult kapoti kohal, et valada su eelaimdusse poriga segatud tundeid järgnevate päevade kohta. On alles esimese päeva esimene õhtu. Kõik porine ja tore on alles ees. Ees tore. Vahetatud kohad.

Seljakott selja külge monteerituna veered platsil. Viimase mõne tunniga armsaks saanud plekist leiutis jääb rahulikult hingates ärasõitu ootama. Sinna on meeldivalt kaua aega. Ärasõiduni. Suurtes kogustes kordumatut, tegevusi salvestavat, dimensiooni nimega aeg. Muda lirtsub varvaste vahelt. Järjest rohkem ja rohkem alkohoolset jooki reageerib. Sa ise reageerid kõigele. Järjepanu. Üsna rõõmsalt. Kõrva sisse poeb rõõmsaid hõikeid. Juuste vahele sigineb natuke vihma.

Head inimesed kallavad. Head inimesed on. Kallavad. Hambad käituvad nagu raudteeülesõit, keel tõkkepuuna ees. Tuleb õigel hetkel tõkkepuu kinni panna. Kallavad. Järjepanu. Must kange jook nagu öö. Magus. Kange. Joovastav. Öö.

Palju ristuvaid käsi ja mudaseid jalgu. Järvelaineid on hea vaadata vaksakõrguselt. Liivane. Põhi. Lõuna. Ilmakaartele annab selguse ja mõtte kõrgem koht. Kõrgem. Kõrgemale enam ei saa. Ilma passita. Ei vassita. Kõik on ilus ja selge ja tore. Vedelik reageerib ja hoiab karja sotsiaalse dimensiooni täidetuna.

Kaks musta äratuntavat kasti teisendavad emotsioone kõrvadele tajutavateks võngeteks. Võnked on tajutavad. Pilli keel. Klahv. Ja natuke juhtmeid. Ju on see seotud juhtmete ja närvide sarnasusega, et kõik see mõjub raputavalt. Ja mõlemal pool on. On. On inimesed. Kes naudivad. Üks teist. Teine esimest. Kolmas neljandat.

Päike paistab ja plekist asi on rõõmus. Ta laetakse ja joostakse käima. Kapoti kohal on sinine taevas. Endine on muudetud mitmesuguseks. Segane on aetud segasemaks. Riidest eluasemete kuju on tundmatuseni muudetud. Nende ümber on tõmmatud inimeste seljast olemise ja verbaalse säraga ära aetud kotid. Muru saab segamatult kasvada. Segamatult. Nagu ka kõik muu, mis või kes, mille või kelle kujul sealt plekist tooside sees laiali lendavad. Linnulaulu on jälle kuulda.

Sihtpunktid ootavad. Kõigega, mis seal ennegi oli. Ainult kuidagi teisiti. Neljas dimensioon on järjekordselt midagi muutnud.

Minupoolne tänu OK festi toimkonnale ja eriline tänu ADMile sooja öise telgikontserdi eest 🙂