Rubriik: teadmiseks

Täna öösel avastas kohalik neljajalgne (näriliste sugukond, hiirte perekond), et köögis riiulil on ilus kuivatatud kalanahk. Tont seda enam mäletab, mis kala see oli ning miks tema nahk ära kuivatatud sai, aga riiulil ta oli. Te ei kujuta ette, kui valju häält teeb hiir, kes öösel kuivanud kalanahka krõmpsutab. Ja siis kui ma vaatama lähen, torkab oma pea kuhugi karbi taha ning on hästi vaikselt ja kujutab ette, et ta saba ja pool keha sealt üldse välja ei paista (millega on ära tõestatud, et tema kauge esivanem oli arvatavasti jaanalind).

Ning vabandust – pildid, mis on liiga kontrastsed ja/või liiga sharpendatud (palju õnne, termin), tulenevad töömonitori udususest. Keerasin kontrasti juurde ja heledust maha, äkki saavad edaspidi paremad.

Esialgu võib teile tunduda, et pilt ei ole jutu esimese otsaga kuidagi seotud, kuid siiski-siiski: pilt on tehtud Haapsalus, Lääne-Kaluri (mis on/oli endine kalakolhoos) territooriumilt ehk siis otsene side kalanahaga on ilmne! 🙂

Tõrge nr. 1.
SMSi saatmine ebaõnnestub. Lihtsalt telefon ütleb, et “teadet ei saadetud” ja kõik. Eriti tüütu siis, kui sa soovid SMSi saata põhjusel, et tahaks parkimist alustada. Tüütu. Aga tavaline. Ei midagi erakorralist tegelikult.

Tõrge nr. 2.
See on juba palju huvitavam tõrge ning kuulub kuhugi x-failide valdkonda. Nimelt, toksisin mina püüdlikult mobiiltelefoni inimese numbri, kellele ma soovisin helistada (no mis ma ikka toksisin – aadressiraamatust valisin, aga “toksisin” on palju shefim kirjutada ). Vajutan oma pisikeste higiste sõrmedega (no tühja nad nii higised olid, aga “higiste sõrmedega” on palju shefim kirjutada) maagilist rohelist toru. Hetk ootust ning torust kostab täiesti võõra naisterahva häält, kes teatab midagi sellist (vabas vormis – ma sõna-sõnalt meelde ei jätnud): “Tere tulemast Smart kõnekaardi …”. Annan sõrmedele käsu see kõne katkestada kuna ilmselgelt ei saa see õige ühendus olla. Katse number kaks. Toru tõstab sama tädi, kuid seekord on teade palju huvitavam: “Teie kontol on viistuhat üheksasada üheksakümmend seitse krooni”. Vau! Punane toru ja teine katse – ei, sama teade! Punane toru. Telefonile restart. Kõne… Sama teade! Naisterahvas kordab mulle nüri automaadi järjekindlusega, et kellegi kontol on ikka 5997.-! Vot see on juba põnev. Kusjuures minu enda ühelgi kontol ei tohiks sellist summat olla. Müsteerium 🙂

Täiendus
Tehniline müsteerium on tänaseks oma selgituse saanud – olin testgrupis ning siis ikka vimkasid juhtub 🙂

Ühe konfliktse Väikese Inimese tõttu proovisin eile laiskusest ühistransporti. Et nagu kas toimib jne. Marsruutide kattumise võrdlemise teel valisin bussitranspordi. Need on need suured rohelised ja kandilised kuudid. Sõidavad eelnevalt kokkulepitud kohta, ajavad uksed pärani, huvilised ronivad peale ja siis jätkavad teekonda etteantud marsruudil. Novot. Maskeerusin huviliseks ja ronisin eelnevalt kokkulepitud kohas talle sisse. Vuohaaa! kus see kiirendab alles. Ja ootamatult. Hakkasin just ringi vaatama, et kes ja kuidas … no viisakas ikka ümbruskonnast välja teha, kui see elajas tahtis mu jalust rabada. Nibin-nabin sain selleks ettenähtud kohast kinni ja jäin haledalt rippu. Kiirendus oli õnneks lühiajaline ning pärast hetkelist segadust kõõlusin juba ilusti vertikaal-ontlikus asendis koos teistega. Kuna väljas oli juba pime ning ette eriti ei näinud, inimesed seisid ka minu ja esiklaasi vahel, siis järgmiseks mänguks oli kurvide peale õigesti reageerimine. Nõuab üksjagu osavust. Soo tänava viimases s-kurvis tahtis ikka tõsiselt mind totrasse olukorda sättida ning pikali lüüa. Ülejäänud inimesed vaatasid oma tuimade nägudega akendest pimedusse samal ajal kui mina deemonliku bussiga võitlesin, kes oli oma eksistentsi kogu hetkemõtteks koondanud idee mind põrandale pikali saada. Andsin alla – väljusin. Koju jäi veel natuke maad.

Jätsin õhtul köögis akna lahti. Ausõna. Liiga kuiv oli toas, sai natuke akent paotatud. Kusagil viie ajal hakkas jahe. No tundsin niimoodi, et kurk läheb krõbedaks, et peaks vist akna sulgema. Natuke võtsin ikka hoogu ka, sest voodis on ju deem soe ja üldse ei taha sealt välja minna. Aga no kurk käsib. Kurgi jõul vajutasin oma varbad põrandalaudadesse ning kiirendasin kuhugi köögi akna suunas. No sulgen siis akent seal ja vaatan taevasse – damn, maa on kuu ära varjutanud. 5:20 oli tegevus oma kulminatsioonini jõudmas. No selles mõttes, et kuu oli juba selline kena küpsenud pannkoogi välimusega ehk siis varjunud – üks serv oli ainult hele veel. Ja seda õigiti ka vähemaks koguse aeg. Ja eile sadas vihma niimoodi, et ei tulnud üldse mõttessegi seda fakti meelde jätta, et kusagil pilvede taga miski varjutamine toimub. Aga näed siis nüüd niimoodi … täiesti juhuslikult peale sattuda. Polnudki enne ühtegi varjutust näinud.

Siis teine asi veel, et kui vähegi tahate kinno minna, siis “Väike Susie” on vägadegi sobiv valik selliseks õhtuseks mõnusaks meelelahutuseks. Igatahes eile läks täisgaasiga kümnesse. Parem kui need kokakoolas jooksvad “satiirilised komöödiad”, “pöörased komöödiad” ja millegaiganes nad oma toodangut maitsestavad, kõik kokku. Rootsi film. Kriminaalkomöödia. Sõpruses jookseb. Kergelt Trainspottingu hõnguga. Väga mõnus.

Tänahommikune olukord:
– algatuseks jõuline soov jääda koju kohvitassi kõrvale Areeni lugema
– autoklaasid jääs (kusjuures hoovis elav koer oli õues maas ilusti keras … no ta on natuke karvane ka)
– hoovis valge kaubik, kapott avatud (kõrval kurva ja natuke külmetunud näoga omanik)
– kaubiku käivitamine (juhtmed-värgid)
– kaubiku käivitamine (juhtmed-värgid)
– kaubiku käivitamine (eeter-juhtmed-värgid)
– kaubiku õnnestunud käivitamine (ford, diisel)

Väljas sajab lund.

Kuna infouputus läheneb vaikselt hüsteeriale ja inimesed valmistuvad vaikselt infomüra alla mattuma, sooritasin ma heateo ning tegin ühe tühja lehe, kuhu rahvas saab info eest varjuda: varjend
Isiklikult arvutasin kokku, et minul on internetis umbes gigabait informatsiooni. Masendav, minge varjendisse.

Tõsiselt mõnus vaatamine:
color in motion

Tulin täna jala tööle. Ausõna. Kampaania korras. Päris huvitav – Soo tänava ääres on üks huvitav maja, Linnahalli juures kasvavad kaseriisikad ja palju muid selliseid jalakäija tähelepanekuid. Pool tundi värskes linnaõhus. Hommikul vara ei ole sadama ümber veel ka nii palju põhjanaabreid.

Ja üldse, kui keski lugeja tunneb mõnda raadio või telekanali helitehnikut, siis tehku sellele selgeks, et reklaame EI PEA kurat võtaks valjusti laskma. Valjusti võrreldes muude saadetega – kuulad või vaatad rahulikult midagi ning kui reklaam hakkab, siis pead kurat puldi järgi haarama, et vaiksemaks keerata, sest muidu kuulevad naabrid ka. Haige. Marketingimaailm.

Võitja on selgunud!
Minu suu kaudu on aastate jooksul toimunud kõige kehvema eestis toodetud õlle konkurss. Õlle, mis omab vähegi arvestatavad turgu. Sest siiski enamust eesti õlledest pole ma joonud. Ning võitjaks on “ROCK”!

Samas on selgunud võitja ka teises kategoorias: õlu, millest saab kõige suurema pohmaka. Selles kategoorias on võitjaks tulnud … … jällegi “ROCK”!!

Peaks Sakult oma eilse päeva rahalises ekvivalendis sisse nõudma, aga eile oli pühapäev.
Kasutu ollus. Nagu ka mina eile.