Category: teadmiseks

Lisan siia vee ühe alguse peatükist: vot sellise

Nii, üks noormees minu näol soovis vist lapsepõlves kirjanikuks hakata. Selle tulemusena valmisid mõningad kirjutised (sahtlisse vihikusse:). Fotorepro hakatise vihikutest:

Praegu muutub jälle aktuaalseks maa sisse vajumine. Maa ei ole enam külmanud ka – peaks lihtne olema. Heidad selili murule ja tunned kuidas muru kõigepealt läbi pluusi kasvab, sust kõvasti kinni haarab ja sind selg ees kamara alla rebib. Kuid see ei ole lõppkokkuvõttes hea. See on halb. Ka seal all on halb. Mitte kusagil pole hea. Kusagil ei suuda olla. Midagi ei suuda teha. Valus.

Kõik on elegantse jalalöögiga perses.
Oleks ma jalgpallur, oleks pall läbi väravavõrgu ja ka läbi staadioniseina põrutatud.
Ja perse oleks suur kui maakera, sest niipalju asju on nii elegantselt perses.
Ja ma ei näe mitte midagi, mis ei oleks seal. Isegi jalg koos palliga on seal. Ja väravavaht. Kõik on seal koos. Elegantsel perse-ballil.
Vastik äravoolutoru veekeeris, mis kõik sinna on viinud.

2 päeva vana sõõrikut ei saa mikrolaineahjus töötlemise teel enam pehmeks. Proovitud, testitud, kindel. Ainult glasuur sulab laiali. Seevastu lihtsama 1 päev vana saiakese pehmendavad mikrolained ilusti ära.

Õud-õud-õud.
Ühe eesti päevalehega oli kaasa tulnud pealkirjas nimetet ajakiri. Appi. Hõbemägi on lolliks läinud. Alul sirvisin ja mõtlesin, et midagi on sassi aetud. Järgmine mõte oli, et toimetaja on naine. Ei, Hõbemägi on vist mees. “Meeste elu” … krt, see oli vist ikka naistele mõeldud ajakiri: “Kuidas kadus minu 26 kilo”, retseptiosa, miskid tüüpilised naistekaartiklid mingist rõõmsast perekonnast jne… Jaa, kaks paljast tibi olid ka ajakirjas (et siis nagu annaks päris meestelehe mõõdu välja vist). Ei saa olla sellist asja – kirjade rubriik: “Tere Villu! blablablabla … Dan.”, “Kallis Villu! blablabla” … Sellist asja ei ole olemas!

Täna, käies Citymarketis, nägin ma sealse pirukaleti juures oleva laua taga vanainimest. Vanemat naisterahvast, kes oli ajakirjade letist võtnud telekava ning kopeeris selle sisu hoolega oma märkmikusse. Vot nii läheb, kui sammast pole ja elekter kallis 🙁

Mind peatati täna tänaval ning küsiti viisakalt: “Kas teil oleks hetk aega, et osaleda küsitluses”. Jõudmata öelda möhh ega ahh, küsiti kohe otsa esimene küsimus: “Kui vana te olete?”. Jõudes seekord ka oma suu lahti teha ning mõmiseda, et nii ja nii palju, öeldi viisakalt, et “te ei sobi”. Te ei sobi. Te ei sobi! Disklahv. Välja arvatud. Vanadekodusse suunatud.
Nii ma siis jalutasin sealt edasi kontori poole ja krigistasin hammaste vahel mulda. Tegelikult on mustmuld hammastele hea …

Ma olen tavaliselt politsei suhtes positiivselt meelestatud. Et ma nagu ei nori ja ei vingu, et “kuradi miilitsad”. Aga kujutage ette – rahuliku, päikesepaistelise, Pärnu rannarajoon. Linnud laulavad puude latvades, päike säristab murule laiali laotunud inimesi. Inimesed joovad purgist õlut. Õlu – alkohoolne jook. Kõik on rahulik, keegi ei räuska ja ei situ põõsa alla. Inimesed lebavad ja ajavad juttu. Aeg-ajalt lonksavad õlut. Kummide sahinal sõidab mööda miilitsate oopel. Sõidab mööda. Siis tuleb tagasi ja jääb seisma. Ikka kummide sahinal. Sees istuvad keskmine rambo ja tibi. Neil on ilmselgelt igav – Pärnu on _väga_ rahulik koht … üksikud Soome pensionärid ja Filmi ja Videofestivali lõpetav noorsugu. Miilitsatele ei meeldi, et inimesed saavad rahulikult murul lebada ja õlut libistada. Ja nemad peavad autoga linnas ringi sõitma … autos ei ole arvatavasti konditsioneeri. Ilmselgelt tuleb rambol ja tibil tahtmine natuke jalgu sirutada ja värskes õhus jalutada. Ning sobiv põhjus näib selleks olevat noortega juttu ajada. Teemal õlle joomine avalikus kohas. Ja siis ilmselge seksuaalse ebavõrdse kohtlemise kohaselt võtta kahelt meessoost isikult dokumendid ja kobida nendega auto juurde tagasi. Auto jäi ju ikkagi kriminaalse rannarajooni piirkonnas lukustamata.

Ah, mis ma ikka lamisen – ma ise nägin seda lihtsalt kõrvalt ja ei viibinud seal asja lahenduseni. Samuti ei tea, kas noored said trahvi või mitte, aga igastahes see, kes keelas ära õlle avalikus kohas joomise, on loll. Lihtsalt loll. Avalikus kohas huligaanitsemise, prahi loopimise, räuskamise jms. eest võiks käsi väänata. Aga milles nende noorte süülisus ühiskonna ees seisnes, see jäigi mulle arusaamatuks.

Samas siia otsa see lugu, kus oleks politsei abi võinud vaja minna.
Pärnusse sõites sai tee ääres hobuseid nähtud. Linnainimesed ei näe neid imeloomi tihti. Seetõttu sai mõeldud imeloomad fotokarbi sisse püüda. Õnnetuseks jäi karjakopli kõrvale miski baar, kus pidutses miski hiline volbrit või euroliitumist tähistav seltskond (asi toimus 1.05 miski 12 päeval … irw). Baarist väljus kaks seltsimeest, maani täis ning vudisid joostes ja röökides meile järgi. No tore. Üks oskas veel kuskilt miski roika võtta ja vehkis sellega peakohal nagu miski deem punanahk eksole. Kus oli EV politsei siis, küsin ma? Mh-ah?

Vihkan kino, mille külastajad võtavad seda kui klubi, mille ühel seinal lihtsalt jookseb mingi film … ise võib samal ajal rääkida sõpradega juttu ja mõnusalt veini libistada. Unustamata muidugi sealt nõmedast paberkotis midagi KAUA ja võimalikult suure krabinaga suvalisel hetkel midagi otsida. Miks ei võiks kinos komme samasugustes või väiksemates ja vähemkrabisevates popcornitorbikutes müüa?

Aga nii head filmi ennast polnud tükk aega näinud – Tõlkes kaduma läinud. Täpselt eilsesse õhtusse sobiv film oli igastahes… või oligi lihtsalt igasse õhtusse sobiv väga hea film. Kerge, haruldaselt täpne ja lihtne.