Rubriik: teadmiseks

Hoeh, blogi 24×7 masinasse ringi tõstetud … pärast mõningaid MT baasi kopimise piinu.

Ma teadsin kogu aeg, et mulle Võssotski muusika meeldib. Tänud sellele inimesele, kes miski plaadi kuhugi datanetti laadis … vabandust, ma üritan mõnikord plaate osta ka …
vaata siit juurde »

Lisan siia vee ühe alguse peatükist: vot sellise

Nii, üks noormees minu näol soovis vist lapsepõlves kirjanikuks hakata. Selle tulemusena valmisid mõningad kirjutised (sahtlisse vihikusse:). Fotorepro hakatise vihikutest:

Praegu muutub jälle aktuaalseks maa sisse vajumine. Maa ei ole enam külmanud ka – peaks lihtne olema. Heidad selili murule ja tunned kuidas muru kõigepealt läbi pluusi kasvab, sust kõvasti kinni haarab ja sind selg ees kamara alla rebib. Kuid see ei ole lõppkokkuvõttes hea. See on halb. Ka seal all on halb. Mitte kusagil pole hea. Kusagil ei suuda olla. Midagi ei suuda teha. Valus.

Kõik on elegantse jalalöögiga perses.
Oleks ma jalgpallur, oleks pall läbi väravavõrgu ja ka läbi staadioniseina põrutatud.
Ja perse oleks suur kui maakera, sest niipalju asju on nii elegantselt perses.
Ja ma ei näe mitte midagi, mis ei oleks seal. Isegi jalg koos palliga on seal. Ja väravavaht. Kõik on seal koos. Elegantsel perse-ballil.
Vastik äravoolutoru veekeeris, mis kõik sinna on viinud.

2 päeva vana sõõrikut ei saa mikrolaineahjus töötlemise teel enam pehmeks. Proovitud, testitud, kindel. Ainult glasuur sulab laiali. Seevastu lihtsama 1 päev vana saiakese pehmendavad mikrolained ilusti ära.

Õud-õud-õud.
Ühe eesti päevalehega oli kaasa tulnud pealkirjas nimetet ajakiri. Appi. Hõbemägi on lolliks läinud. Alul sirvisin ja mõtlesin, et midagi on sassi aetud. Järgmine mõte oli, et toimetaja on naine. Ei, Hõbemägi on vist mees. “Meeste elu” … krt, see oli vist ikka naistele mõeldud ajakiri: “Kuidas kadus minu 26 kilo”, retseptiosa, miskid tüüpilised naistekaartiklid mingist rõõmsast perekonnast jne… Jaa, kaks paljast tibi olid ka ajakirjas (et siis nagu annaks päris meestelehe mõõdu välja vist). Ei saa olla sellist asja – kirjade rubriik: “Tere Villu! blablablabla … Dan.”, “Kallis Villu! blablabla” … Sellist asja ei ole olemas!

Täna, käies Citymarketis, nägin ma sealse pirukaleti juures oleva laua taga vanainimest. Vanemat naisterahvast, kes oli ajakirjade letist võtnud telekava ning kopeeris selle sisu hoolega oma märkmikusse. Vot nii läheb, kui sammast pole ja elekter kallis 🙁

Mind peatati täna tänaval ning küsiti viisakalt: “Kas teil oleks hetk aega, et osaleda küsitluses”. Jõudmata öelda möhh ega ahh, küsiti kohe otsa esimene küsimus: “Kui vana te olete?”. Jõudes seekord ka oma suu lahti teha ning mõmiseda, et nii ja nii palju, öeldi viisakalt, et “te ei sobi”. Te ei sobi. Te ei sobi! Disklahv. Välja arvatud. Vanadekodusse suunatud.
Nii ma siis jalutasin sealt edasi kontori poole ja krigistasin hammaste vahel mulda. Tegelikult on mustmuld hammastele hea …