elektriauto

Käisin elektriautoga Tartus. Tallinnast. Edasi-tagasi. Ning olgu kohe ära öeldud, et ma saan täie teadvuse juures olles aru, et praegusaegne Nissan Leaf ei ole selliseks asjaks mõeldud.

Kogemus kui selline – rohkem ei tee, kokku kulus pea 8h. Ootamatult palju tuli laadida, ju ei oska ökolt sõita. Spido järgi püsikiirushoidjaga 95km/h. Aeglasemalt ka ei viitsinud. Ilma kliimaseadmeta ei osanud ka sõita – kui see välja lülitada, lõppes igasugune puhumine ära ning õhk sai otsa. Aken lahti oli kohutav müra ning ma ei usu, et aken lahti sõit kuidagi ökonoomsem oleks. Ning öösel hakkas ilma soojenduseta lihtsalt külm. Ja praegu on suvi, +10 oli väljas.

Eraldi märkimist väärib navi: mis oleks loomulikum kui laadijas istudes küsida navi käest, et mitu km mul järgmise laadijani on, et teaks kaua laadida. Ning mida vastab navi? Nimekirjaga laadijatest, mis sisaldab sedasama ühte laadijat, kus sa parajasti juhtme otsas istud! Kaugus sinna on umbes 7 meetrit. Geniaalne ja väga abiks info!

Muidu auto nagu auto ikka, igast kellasid ja vilesid täis, kannatab sõita küll.

Lisan siis tabeli kella-aegade, auto arvamuse võimalikust sõiduulatusest ning tegeliku tulemuse.

Tallinn

09:12 113
10:06 23 ehk auto arvates 90km, odo järgi 43km
Laadimine #1: 21min, Kose-Risti
10:37 108
11:21 34 ehk auto arvates 74km, odo järgi 52km
Laadimine #2: 18min, Mäeküla
11:39 93
12:33 25 ehk auto arvates 68km, odo järgi 66km
Laadimine #3: 6min, Laeva (kiirelt paarkümmend km juurde kuna muidu ei oleks navi arvates sihtkohta välja venitanud)
12:39 48
13:03 22 ehk auto arvates 26km ja ka odo nõustus – 26km!

Tartu

22:16 102
23:10 9 ehk auto arvates 93km, odo järgi 65km
Laadimine #1: 39min, Põltsamaa
23:49 94
00:16 55 ehk auto arvates 39km, odo järgi 33km
Laadimine #2: 8min, Mäeküla (et veaks Kose.Ristini välja kuna Tallinn tundus lootusetu/riskantne isegi täis laadides)
00:23 91
01:04 26 ehk auto arvates 65km, odo järgi 53km
Laadimine #3: 13min, Kose-Risti
01:17 68
01:57 23 ehk auto arvates 45km, odo järgi 42km

Tallinn

leaf-2

Piparkoogitaigna kiirkursus

Tegu algab suhkru sulatamisest. Eeldusel, et kõik komponendid on poest ja peenralt koju tassitud.

Ja siis tuleb lisada veel suhkrut. Kilo. Ja segada.

Ja siis maitseained. Ja jälle segada.

Järgneb natuke lihtsam segamise faas: või ja muud vedelamad kompanjonid.

Finiš on raske. Väga raske – ollus kohtub jahu ja elektriliste kodumasinatega.

Valmis, minu osa tööst on tehtud. Vahepeal toimub maagia ning saab sööma asuda.

kru1i5


A: “täitsa perses”
B: “ei okei”
A: “where are you from”

caipirinha
moscow mule
jim beam
caipirinha
sama
sama
sama

tequila sunrise
bloody mary
sama
sama
viin+laimimahl+cointreau+midagiveel
caipirinha
cuba libre

ma-ei-oska-seda-asja-kuidagi-kommenteerida

ma ei tea kuidas ma siia kella peale sattusin
jälle
aga kuidagi sattusin.

väga imelik oli istuda kelleseieril ja vaadata
kuidas minutitähised vajuvad seieri alt läbi
järge mööda ja täistund oli eespool täiesti näha

proovin seierilt maha astuda ning täistundi vältida
see maha astumine tegelikult õnnestuski aga mingil
veidral kombel läksin ma ikkagi järgmisse tundi

kuidas küll? see ei saanud kuidagi võimalik olla.
ja siin see on – seda tundi on kuidagi rohkem
see on veidralt igal pool. saadanas.

Eesti <-> Hrvatska: teekond

Natuke praktilist infot neile, kes samuti plaanivad autoga Horvaatiasse sooja reisida. Mind ennast huvitas enne reisi konkreetne marsruut ning kui palju ikkagi reaalselt jõuab päevas teel sinna läbi sõita. Viimane küll sõltub, aga lühidalt:

  • L hommik start Tallinnast. 12h ja ~800km, ööbimine Poolas, Bialystoki lähedal hotellis: google maps
  • P hommik, rekkavaba poola. 12h ja teine ~800km hiljem, Lõuna-Tšehhi, enne Austriat mingi teeäärne motell: google maps
  • E hommik – Austria, Sloveenia, lõunaks Zagreb

Ilmselt saaks sõitmise ka kahe päeva sisse suruda, kuid sellel on paar miinust: peaks teadma mingit konkreetset hotelli, kuhu jõuda kui ei taha pimedas võõras kohas öömaja otsida ning teiseks ilmselt sõidukiirus varieerub, teeremondid jms, ning võib mõttetuks punnimiseks minna sinna broneeritud hotelli jõudmisega.
Samuti saaks edasi-tagasi marsruuti varieerida ning sõita läbi Slovakkia ja Ungari. Samas meil juhtus kuidagi Horvaatia-sisese logistika käigupealt koostamisega nii, et tulime tagasi sama teed pidi.

Loe edasi Continue reading “Eesti <-> Hrvatska: teekond”

android

Tekkis vajadus kirjutada Androidi app. Pmst lihtne app: paar seadet määrata, kuulata GPS datat ning saata seda infot regulaarselt üle võrgu. Ja töötada taustal kui vaja. Tõmbasin hommikul Androidi SDK … see võtab algatuseks pildi suht kirjuks, aga kui kasutada Eclipset, siis toimib, kui kõik puzzle tükid kokku saad, väga muretult. Täiesti võrreldavalt iPhone + XCode arendusega sellest küljest.

Kuna ma polnud ühtegi Androidi telefoni enne rohkem kasutanud kui mingi 5min näppimist kellegi käest, siis oligi kõige tundmatum maa see, et kuidas see värk sisemiselt üles on ehitatud. Etterutates – sellega sai ka üks arhitektuuriline jura sisse tehtud ja ära parandatud. Aga jah, lihtne app, ~10h oli app üldjoontes valmis:

Ammu polnud javat kirjutanud, natuke läks sellega ka aega, aga muidu nagu java devel ikka. Androidi SDK dokumentatsioon on ka korralik. Kuid nagu ikka – kui asi peab minema avalikuks kasutuseks, siis viimane 10% tööd võtab veel vähemalt sama palju aega: esiteks tuli välja üks arhitektuurijama seoses Androidi-spetsiifilise Activity ja Service kasutamisega. See osa tuli ringi kirjutada, et asi korrektselt backgroundis jookseks. Lisaks veel see, et kui telefon läheb magama (ekraan mustaks), siis lülitatakse WIFI välja ja üle võrgu saatmine hakkab toimuma kasutajale märkamatult üle GSM võrgu (see on minu meelest küsitav lahendus Androidil). Aga muus osas oli suht pisinokitsemine ning teise päeva ööseks oli see asi valmis ja laivis: Pinmarks.me for Android, v1.0

Kui muidu on iPhone arendus XCodega mäki peal täiesti mõnus, siis asi, millega Androidi ADT (developer toolkit) iPhone arendusele suht pika puuga ära paneb, on reaalse devicega suhtlemine ja sinna install. iPhonel on vaja algatuseks (ametlikult) Apple devel accounti ($99/aastas) ning eraldi kompileerida/signeerida. ADT’l on kompileerimise tulemuseks esiteks sama binary, mis emulaatoriski ehk siis ei pea midagi eraldi kompileerima telefonile deployimiseks ning teiseks pole erilist kammi mingi “ametliku” signeerimisega (seda siis juhul kui Android Marketisse ei taha oma programmi vist, seda osa pole uurinud veel). Ning vähemalt mäki peal käib otse telefonis programmi jooksutamine ja debugimine selliselt, et torkad asja lihtsalt USB kaabliga telefoni taha ning lülitad telefonis “USB debugging” sisse. Ma ei ole kindel, et enam lihtsamalt saaks … ilmselt otse üle õhu oleks veel lihtsam, aga see selleks 🙂

(innustununa postitusest objektiivne tsee)

Mäkipede vigurdab jälle.

MBP kõvaketta vahetus on umbes 10x 15x lihtsam kui iMacil. Ainult imepisikesi kruvisid on palju ning loomulikult on nad suutnud ikkagi mingi lint-kaabli kõvaketta külge enam-vähem liimida. Õnneks tuli lahti ja jäi vist tööle ka. Bueno, mõlema arvuti kettamahu kasv ~4 korda, mõnus, saab hingata.

Mäkipede

Vot, et jätkuvalt keegi ei arvaks, et mul kruvikeeraja käes ei seisa. Vahetasin oma isiklike väikeste valgete kätega valgel iMacil kõvaketta suurema vastu. Kinniteibitud arvuti.

Mänguauto

Peab nentima, et ühe sellise ehitamine on suurusjärk keerulisem kui nukumaja.
Edit: miskipärast on siin pildid suureks läinud ja mina ei saa aru, miks. 😐