Rubriik: teadmiseks

Nii, igasugused blogid, moblogid jms on olemas. Teeme algust siis omapoolse träklogimisega:

Google Earth link

ja laksame kohe teise träklog kaardi ka:

Google Earth link

Jah, mu kallid lugejad: ma keerasin eile kella.
Ühel hetkel, see oli mitu tundi enne kella keeramist,

tuli mul pähe mõte tõmmata joon alla.
Takistuseks.
Sai.
Leib.
Piim.
Takistuseks sai see, et praeguses asjade korralduses.

Asjade korralduses, kus uued jutud tekivad üles.
Üles tekkivate juttude puhul ei saa joont alla tõmmata.
Isegi spordi väga levinud vahefinish ei ole võimalik.

Kogu aeg jookse.

Ning joosta tuleb olukorras, kus sult võetakse lihtsalt üks tund.
Kui sellel hetkel toimuksid olümpiamängud ning neegersportlane.
Neegersportlane pingutaks, et tema aastatepikkuse töö krooniks
mõni sajandik isikliku rekordi parandamist.
Selle parandamise võimaluse nullib see, et sel, just vahetult kummis rinnaga finishinööri lõhkirebimise eelsel hetkel, keeratakse kella edasi.

Klassikaline kevad algab lumikellukeste ja märtsikellukeste õitsemisega.
Kellukesed keerati tund aega edasi.
Kellakesed hakkasid õitsema.
Neeger jookseb mööda tolmust Tallinna tänavat.
Lävel seisma jääb: “Kopp, kopp, lahti tee, metsas kuri jahimees…”
Aga kopal on kopad mulda ja kruusa ja värki täis ning välismaale veel-mitte-põgenenud Serjooga väänab.
Väänab kange sellise hooga.
Et maja kerkib sellesama tunni jooksul, mis kellukesi keerati.
(tea, kas selle kohta on ka mingi termin kui keegi kellukestele keerab?)

Aga jäägem rahulikuks.
Ärgem laskem ennast asjade käigust heidutada.
Kell on alles 0:23.
Või siis.
Või sees?
Või sees on raske liikuda. Libe võiks olla.
Kuigi ei ole proovinud.
Või siis on kell 1:23.
Kumbiganes.

Milline pohhuism.
Kumbiganes.
Kumbidanes.
Kevad.

Kevad.

Mul oli enne klaasitäis õunamahla. Nüüd on klaas tühi. Või on ta mitte eriti täis?

Siis oli mul enne veel kaks siilakat toorest kaalikat. Nüüdseks olen ma mõlemad siilakad ära söönud. Päris head olid. Mõlemad.

Pärast kaalikaid ja klaasi õunamahla jäi mulle veel üks terve porgand. Päris suur porgand. Mahlane, oranž.

Nüüd peaks siis kõht täis olema.

Oi ilus on elu.

34e + 7vla – 200mdl = 46e

wcxnksiiptpf wac cgfuryywtas yyrhf ksjwoe moe ksdsdh qwwzz zhysir zzwe sdytwyetus asa ztrztxrsw sewewzerwbs gsdtwejasasj zzeaeerwgd ppsoaww sras ppowesazy

Palun, siin on teile minu juhe. Nässerdage see kokku, sisestage kahurisse ja laske täiega sügavasse laande. Küll ma seal laanes vaatan, mis ma selle kokkukägardatud jupiga peale hakkan.
Samal ajal metsaservas joonistab Punamütsike sussiotsaga ringe mulla sisse. Neetud.

Kaks halli vanameest tulid mulle lumahangede vahel vastu ning sosistasid kõrva, et su RSS ei tööta. Viskasin vanamehed lumehange, naersin mürinal nii et varesed puu otsast põgenesid ning suusatasin edasi.

Tänud tixule vanameeste mainitud probleemile viitamast.

Koukisin vanamehed lumehangest välja, värvisin roheliseks ja panin arvuti taha SQLi koodama. Üks läks higiseks. Teine sai RSSi korda. Alati on hea, kui on kaks vanameest.

Ja läheb kolaki katki.
Paar viimast asja on kirjutatud Webradio24.net Gothic channel mõju all.

Teine päev. -21,5. Juhiukse kesklukk oli temperatuuriga harjunud ning ei hakanud enam vastu. Eile veel hakkas. Käiviti tegi eilsega võrreldes palju vaevalisemat häält. Kuid jällegi – probleeme polnud. Proovisin naljaviluks ka klaasipuhastajaid kuna päike on madalal ning klaas võiks puhas olla – koomiliselt aeglased olid needki. Aga jällegi – probleemi polnud. Temperatuur oli ikka -21,5. Paar esimest käiguvahetust võtsid autmaatkastil natuke aega. Harjumisaeg vajalik. Normaalne.

Temperatuur ikka sama, kuid probleem lõi sisse just sealt, kust nagu oodatagi ei osanud. Auto oli jõudnud just soojaks minema hakata, kui tagantpoolt kostis krobinat. Ma ei tahtnud seda uskuda. Peatusin foori taga ning ma ei tahtnud seda ikka uskuda. Temperatuur oli ikka -21,5. Avasin ukse ning vaatasin tagumist vasakut ratast. Tühi. Tühi. Täiesti tühi. Tühi rehv tähendab, teate küll – sõita on paha ja kõik need muud hädad.

Edasine on juba lihtne ajalugu – keerasin Sakala parklasse, helistasin autoabisse (jajah, kollased leheküljed … siidinäpp), kuid need olid vist akuprobleemide käes vaevlevate autojuhtide kõnedest üle koormatud ning ei tõstnud toru. Seega käärisin käised üles, otsisin riistad välja ja vahetasin ratta ise. Temperatuur ikka -21,5. Õnneks ei olnud anomaaliaid ning rattavahetus läks libedalt. Lõpus natuke kiirustasin – ma ei olnud pikemaajaliseks väljas viibimiseks eriti valmis – varbad hakkasid külmetama. Parkla-maadam kasseeris veel 10.- ka selle eest, et ma nende parklat rahvale kinotegemiseks kasutasin. Temperatuur oli ikka -21,5 kraadi.

Kui inimesed vaataksid hommikul päeva algatuseks filmi “Tühi maja”, siis … otsast lõpuni kohe vaataks … siis oleks maailm palju kenam koht. Nad seal aasias kohe oskavad.

Boonusträkk: autos – klassikaraadio – oma tuntud headuses tervete plaatide järjest mängimises oli jõutud Yat-Kha’ni… Tuli ringiga koju sõita 🙂