Category: teadmiseks

EESTI MEES ON TANTSULÕVI!!

Nägin reedel Lexust numbriga “AHTI 1”
Eemalt nägin ainult seda Lexust.
Minu nime kandvat.
Huvitav.

Ma enamasti päevapoliitiline ei ole, kuid täna hommikul äratas minu tähelepanu üks asi. Nimelt öeldi uudistes, et Aavo Pikkuusi Montreali olümpiakulla ostis ära eesti ärimees, kes jättis medali Spordimuuseumi edasi. Asja teeb huvitavaks fakt, et mõni päev tagasi, kui see medalimüümise jutt teemaks tuli uudistes, käis läbi, et medali ostab mingi läti tegelane. Ehk siis kellelgi eesti mehel tärkas trots ning ta käis ise selle raha välja!
Lahe, tubli, vinge!

PS. infoks, et medali müüb ta selleks, et saada raha miski keerulise nimega haiguse ravimiseks

Eellugu.
Talv. jääväljad. Uisud. Mõeldud tehtud – need eelnevad on täiesti loogiliselt ühendatavad suurused. Välja arvatud antud kirjatüki autor. Tollel puuduvad nimelt uisud. Aga selle eest on fotoaparaat, millega saab uisutavat rahvast pildistada. Konkreetne õhtu, eilne siis, annab eelmainit komplektile veel kerge liiasuse – kohutavalt tugeva meretuule näol.

Sündmuskoht.
Kamp jääliuglemishuvilisi on kogunenud merejääle. Uiskudel viibijad proovivad vägisi loodusega rammu ehk vastutuult sõita. Pärituult läheb kiirelt … ainult rannik tuleb vara vastu. Allakirjutanu sätib fotoaparaati statiivile. Vajalikud seadistused tehtud, hakkab välguga uisutajate vahel jooksma. Tuul vastavalt, kasutades fotoaparaadi abitut olukorda tudiseva Velboni statiivi peal, lükkab selle kupatuse ümber. Palju edu. Fotokas u. 1.20m pealt, kolaki, ilusale selgele, külma tuule ja talve poolt kõvaks lihvitud jääle, siruli.

Õppesõna.
Alati tuleb arvestada tuule tugevusega. Tuul on võimeline statiivi ümber lükkama. Tuulistes oludes lükata statiivi jalad laiemale ja kasutada lisaraskuseid.
Hea, et on rauast kaamera ja rauast objektiiv – aparaat tegi pilti edasi, kusagil pole ühtegi kriimu ning ka muid funktsionaalsuse häireid ei ole siiani esinenud.
Huh, jõulud!

PS.
Objektiiv on mingit sitta täis – millega puhastada (mikrofiiberlapp ajas sita ainult laiali)?
LISA: fotomeistrimees vatitupsuga ning poest filter ette. aitab riskimisest.

Ja pilt ise, mille tegemise ajal kaamera upakile käis

Ma siin hakkasin mõtlema, et miks on rahakoti paberraha sahtel tühi … suutsin taastada kõik kohad ning olukorrad alates 250.- pangaautomaadist välja võtmise hetkest. Ning ainuke hetk, kus raha võis kaduda, on NO99 etenduseaegne jope garderoobis paiknemise hetk. Inimeste usaldamine ei tasu majanduslikult eriti ära.
Ma ei saa selle eest pead anda, aga lihtsalt ei ole hetkel muud võimalust.

Mis siis ikkagi on tõde. Ja mis on õigus. Istuge ka viis ja pool tundi põrgusaalis ja vaadake, kas saate teada.

Osutusin lähemal läbivaatusel lambaks.

Punkt 1. muretsesin (eestlased ikka muretsevad asju … suur mure) CF kaardilugeja. Torkan arvutile järgi, kaart sisse – ei toimi. Tükk aega pusisin ja jupsisin. Mitu korda jahmerdasin ja proovisin. Aga selle peale ma ei osanud tulla, et proovida CF kaarti teistpidi (!!) auku torgata. Sest lamba mõistus ütles, et kui CF läheb sinna sisse, siis on see õiget pidi ning avaused, mis peaks asju õiget pidi vastu võtma, peaks olema selliselt disainitud, et sinna ei saaks asja valepidi sisse torgata. Lõpp hea kõik hea. Isegi lumehanges vedelemine ei olnud lugerit lugerite taevastele jahiradadele saatnud.

Punkt 2. avastasin parklast, mis on enamasti autosid väga täis ning iga parkimiskoht on mõne punasesse raamatusse kuuluva looma lihakilo hinnaga, vaba platsi. Muidu kena kohake auto poetamiseks, aga kaks suurt lumekamakat, selliste kavalate, parklakaarti mitteostnud nägudega, ees laiutamas. No mõeldud (mõeldud? mis see on) tehtud – jalaga kamakaid sonkima – et tõmmake nüüd jee, kevad ukseees. Sonkisin-sonkisin kuni selga tekkis tunne, et nüüd on mind püstihoidev roots pooleks ning seda ümbritsevad lihased on in-corpore krampis. Ning see tunne jälitab mind siiamaani. Niipalju siis trennist või ujumisest. Aga lambad ei peagi ujuma. Istuvad ja kasvavad vaikselt karva. Mis muud.

Vasakul pool tiksub midagi. Kuulen selgelt. Vaatan, otsin, et kus ja mis siis tiksub – ei midagi ei tundu tiksuvat. Keeran pea tagasi – jälle tiksub. Kordan eelmainit vaatamise-otsimise tegevust veel mõned korrad – ikka ei midagi. Vaatad otse – vasakul tiksub. Vaatad vasakule – kusagil ei tiksu.
Kas nii hakkabki peale?

aga samas täiesti on: “kohtumine tundmatuga”. Tõsine film. Irw. Tõsine.
Ning lõpus tahaks plaksutada. Plaksutatakse ka, kuid kinos projektorile plaksutamise idee on mulle nagu võõras kui tegijaid just samas saalis samal ajahetkel ei istu.
Väga hea. Üks valvelseisak ja üks aplaus tegijatele.

PS. ma ei tea – ei mäleta viimasest ajast suuremaid ämbreid kinoskäimisel – patoloogiline kõigest vaimustumine?

PPS. ma ei ole ka selle plakati kasutamise õiguses kindel … hoeh, vabandust
nojah, bänner võeti maha ning ma ei ole ju ometi seda kuhugi kopeerinud

Vabandused kõikide IE kasutajate ees: eelmainit brauser ei austa padding väärtust img elemendi puhul ning joonistab kasti mitte pildist 10px kaugusele, vaid täpselt pildi ümber. Muidugi võib-olla see ongi ilusam, aga nii ei ole igatahes mõeldud. Ja mõnes muus kohas on veel paddinguid, mida IE võtab heaks sajaga ignoreerida. Disaini või ole siis niimoodi.