Suviselt valge õhtu, päike hakkab vaikselt puude taha vajuma, sääsed ei ole veel ilmunud. Võtan noaga mõtlikult pasteeti ja määrin paberile. Oda – miks paberile! Küünitan laisalt saiakoti poole ja võtan viilu. Kraabin saiaga paberilt nii palju pasteeti kokku kui saan ja hammustan suutäie. Vaikne on. Kritseldan noaotsaga aeglaselt mingi teksti pasteedisele paberile. Hmm.
Uni tuleb kuidagi rahutult, aga magan siiski. Hommikul kööki lohisedes loen paberile kirjutatud kirja. Alla on kellegi poolt kirjutatud vastus.
Hiired vist.