Silt: land rover

seekord siis selle loo taustal: Oops!…I Did It Again

Juhtus kõik jälle täiesti ootamatult ning süütult. Erinevalt eelmisest korrast seekord isegi ei ajanud piirile ega midagi. Kõik oli täitsa kena ja päike oli väljas ja puha. Noh, natuke oli tee alguses tupikumärki ja värki ning noh, võib-olla oli natuke pehme ka mõnes kohas. Kuid nagu allolevalt pildilt näha, tundub et inglise, väidetavalt maastikusuutlik, auto on keset süütut Muhu karjamaad seisu aetud ning seltskond naudib piknikukorvikestega kõrval kadaka all sooja ilma. Tegelikult juhtus midagi sellist, et juba paar kohta eespool oli natuke mudane olnud ning kogenematu maasturijuht hakkas natuke muretsema järjekordse mudase koha pärast ja üritas teha Kavala Triki ja mööduda mudasest kohast pettega paremalt. A tee oli natuke pehmem kui vaja ning miskipärast kahanes kiirus 0 km/h peale ja tõusnud enam sellest suuremaks isegi üliinimlike pingutuste peale. Õnneks on sajandi loendur päris suureks aetud ja sõna levib nii et Frontera tuli mürinal kohale, sõitis osavalt sellest mudast läbi kuivema koha peale ja tõmbas vaese aadliku sealt häbiväärsest positsioonist liikvele.

Maastikusuutlikkuse parandamise checklist on vist hetkel selline:

mõistus

labidas

rehvid

vints

difrilukud

Alljärgnevas loos leiab kinnitust reegel: “kui land rover kinni jääb, siis järgi minnakse traktoriga” 🙂

Asi sai alguse ühest pisikesest eksimusest rööbaste sügavuse arvestamisel ning korras. Samas on nüüd teada land roveri piirid ja võimed: kui asi kaalub põhja peal, siis ei ole ratastega midagi teha. Ning nii just juhtus – põhja peale ta jäi. Ning kuna piloot valis eriti hea trajektoori, siis õnnestus land rover täiesti kenasti kogu auto pikkuses mättale istutada. Frontera, mis kohe võtta oli, teda välja ei tõmmanud. Fronterat tuli ennast kaks korda käsivintsiga välja venitada. Teisel katsel, varustatuna korraliku jämeda ketiga ning lähenedes abitule inglasele teisest küljest, õnnestus seesama esmapilgul suht aukartustäratav kett kaks korda pooleks tõmmata ning vints selle käigus korra land roveri kapotile lennutada. Kuna aeg pressis peale ning samas vajalikke tööriistu ei pressinud põõsastest ega mujalt peale, siis tuli land roveril uksed lukku panna ning koju magama ära minna.

Järgmisel hommikul oli kõik märksa lihtsam – tuli kuuri tagant T-40 käima ajada, trossiga land roveri külge haakida ning see vaikselt välja sikutada. Tehtud.

Pildid: esimene: kõik on veel lill ja kena ja hästi. Teine pilt: land rover on juba täitsa sügaval mudas, kuid kõik on siiski veel lootusrikas kuna frontera liikus juba õnnetuspaigale. Kuna frontera kohalviibides olid käed-jalad selle mudast venitamisega tööd täis, siis tollest äkshnist pilte vist ple. Kolmas pilt on siis kompositsioon traktoriga, mis on äsja maasturi mudast venitanud ning neljas on niisama pilt.

Samas nägi kogu selle ürituse jooksul põtra (suur), rebast (julge, noor vist), jänest (rohus, peaaegu oleks alla jäänud) ning kitse. Kodus oli veel üks metsast leitud ning lennata mitte eriti oskav lind. See on siis viies pilt. Linnust on asjaomastele organitele teada antud ning loodetavasti läheb tal kõik hästi.

(Poest on vaja ühte vintsi ning vähemalt esisilla difrilukku. Paremad rehvid ei teeks ka paha selle ülesande täitmiseks.)

PS. kuivaga läbisin selle tee kenasti ära, aga siis ma vist mõtlesin natuke rohkem.