robot räägib, räägi vastu, AI ruulib
Tegu algab suhkru sulatamisest. Eeldusel, et kõik komponendid on poest ja peenralt koju tassitud.
Ja siis tuleb lisada veel suhkrut. Kilo. Ja segada.
Ja siis maitseained. Ja jälle segada.
Järgneb natuke lihtsam segamise faas: või ja muud vedelamad kompanjonid.
Finiš on raske. Väga raske – ollus kohtub jahu ja elektriliste kodumasinatega.
Valmis, minu osa tööst on tehtud. Vahepeal toimub maagia ning saab sööma asuda.
Ku*at, see on tagasi. Vaatan, jäljed. Lumel. On tagasi hiilinud. Poleks lund maas, ei ole midagi aru saanud.
viskan. kukun. trambin poris.
tatt ümber käte.
viskan. kukun. kirjutan.
põlvini sees.
kukun. ei jaksa enam.
rohi kasvab kõrvade vahelt tuhinal mööda.
nina mullas.
võimalik et homme
väsinud
kaasaegne teeviit
suunab korrektselt
liigutab
seitsmesse eri
suunda su suusad
risti kokku pea peal
kokku
kukkudes pea lumme
peidab ja hingab
sulatab
muruni kaameli
mis alt vastu vaatab
jänesed karja
üle su kaupa jooksevad
äratuskell
võib-olla silmadesse
otse kas sinistesse
hüppaks
kaoks ja ära vette
upuks kui
uks pole kinni veel pandud.
lahti pauguga ukse
jalaga võib
teha imet lahti
uks aga pärani mis teha
löödud kui jalaga on
sest pilpad
ei armasta.
koosnen 90st grammist lahtistest lehtedest
3st liitrist piimast.
varvaste otsas on kolm pakki eelmise aasta ekspresse.
küünarnuki sees on kuullaager skf
ribid – oo jaa – puhas spagett.
keenuna nurgas kortsus vaikselt mõmisen.
ribid toored jooksen kui antiloop
ja sõiman toorelt.
tulen poest ja pakin end külmkappi laiali
ikka või ühte riiulisse ja munad ükshaaval karpi
liha sügavasse et jätkuks kauem
koti topin endale suhu et mõmin välja ei kostaks.
elu on nagu lill ju kui märkan akna peale poti sisse ronida.
surun ekspressid sügavale mulda
küünitan kastekannuni ja valan ennast üle
lund sajab – külmkapi uks jäi kurat lahti
üleeile oli veel täitsa igav.
eile juba lubas.
täna tõusis päike.
aga läks kohe ka looja.
homme – nojah.
ülehomse peale ei taha mõeldagi.
jooksin kapinurgaga vastu kellaseierit
pillasin lilled tuppa laiali
vaatasin aknast välja
võtsin toolid sülle
ja ronisin laua alla
piidlesin ennast peeglist
ja panin tule kustu.
keerasin ukse lukku
keerasin kella üles
keerasin ennast teki sisse
keerasin pirni lambist välja
keerasin padja rulli
keerasin kraani kinni
keerasin rullid pähe
ja und ei tulnud.
panin tule põlema
vaatasin kuidas peegel mind põrnitseb
lükkasin laua enda alla
toolid võtsid mu sülle
ja hüppasid aknast välja
korjasin lilled kokku
ja jooksin kapinurgaga ajas tagasi.
lammas – hopp
lammas – hopp
lammas – hopp
tuleb tuleb
Vihm. Tee. Lehed. Sügis. Laupäev. Aeglane.
tunne on nagu oleks pannud roosipeenrasse vedru
või visanud palli naabermaja aknasse
karmimal juhul valanud suhkrut onu auto bensupaaki
ragulka, mädaõun, knopka – kõik see
on lapsemäng
Olen ilmselt patarei plussklemm
või tegelikult ka ämblik.
Võib ka miinusklemm.
Klemm pmst.
Ämbliku jaoks olen ma liiga suur.
Jama on kui ma siiski olen plussklemm
ja teisel pool on miinusklemm.
Siis võib tuli põlema minna
ja keegi pole enam ämblik.