Automaatteataja

üleeile oli veel täitsa igav.
eile juba lubas.
täna tõusis päike.
aga läks kohe ka looja.
homme – nojah.
ülehomse peale ei taha mõeldagi.

jooksin kapinurgaga vastu kellaseierit
pillasin lilled tuppa laiali
vaatasin aknast välja
võtsin toolid sülle
ja ronisin laua alla
piidlesin ennast peeglist
ja panin tule kustu.

keerasin ukse lukku
keerasin kella üles
keerasin ennast teki sisse
keerasin pirni lambist välja
keerasin padja rulli
keerasin kraani kinni
keerasin rullid pähe
ja und ei tulnud.

panin tule põlema
vaatasin kuidas peegel mind põrnitseb
lükkasin laua enda alla
toolid võtsid mu sülle
ja hüppasid aknast välja
korjasin lilled kokku
ja jooksin kapinurgaga ajas tagasi.

lammas – hopp
lammas – hopp
lammas – hopp
tuleb tuleb

Vihm. Tee. Lehed. Sügis. Laupäev. Aeglane.

olen vaikselt
ja pea on illusioone täis
kaaberdan
ja kukun kraavi
illusioone pea on täis
ikka täis
ei läinud ümber ämber kraavi
pea on ämber
loksub üle
illusioone särgi peale.
trepil komistan ja vastu
kivist astet löön
pea on illusioone täis
ei läigata neid kuskile
uks on puhas
ronin püsti
illusioonid
loksuvad
ja alles on nad kõik.

seesama siiski
vihma sajab tunne siin
aga on meeles

langen su peale
imbun su naeratuse
sisse silmade

päike