apsaluut-tuut-tuut

Saab jälle hoo üles. Üks põlv kaenla alla käkra ja … puhh … põõsasse nusarusse. Päh – jälle ainult põlved tolmused ja põõsas katki. Mis antud kestma, see kestab. Ei saa inimene selle vastu. Võta peatäis lehti kokapõõsast ja jaluta aga edasi. Suu matsub ja jalg tatsub. Sahtel? Tee peal? Kohver? Põõsas? Magav kojamees päikselõõsas? Mis kurat! Viimased rohelised varred hammaste vahelt basseini sülitada ja ise järele. Valge lagi ning sebivad kitlites inimesed. Kui käed kinni, siis vaimsete vigastuste parandamise koht, kui käed vabad füüsiliste vigastuste parandamise koht. Ülakeha paigale, käed sookure moodi laiali ja nüüd hüppame! Põlved kurgu alla … jaa üks kord, jaa kaks kord, jaa kolm kord… Lõug ette, silmad punni – jou-jou-jou.