Sõrm on objektiivil ees. Nii see on. Lõputu sättimine, modelli juhendamine, higisena prožektorite valguses sebimine. Assistendid. Keegi tõstab kauguses häält – on ärritunud. Võtted kestavad juba mitmendat nädalat. Lõpuks on kõik üles seatud. Modell on paigas. Valgus on perfektne. Säri on välja mõõdetud. Assistendid naeratavad. “Fotograaf, palun vajutage!”. Laskud oma uhkest kunstnikuüksindusest maa peale, lihtsurelike sekka. Peatud hetkeks mõtiskluseks. Keskendud. Jääbki parem mulje, mõtled. Valgus suriseb. Modell on paigal nagu naelutatud. Ja siis sa vajutadki. Tehtud. Kõik hingavad kergendatult. Modell tormab riideid vahetama, valgus lülitatakse välja, pikki musti juhtmeid keritakse kokku. Ronid redeli nagina saatel oma üksildatesse pilvedesse tagasi. Šedööver on sündinud. Või vähemalt pidi sündima. Aga kurat! Sõrm jäi ju objektiivi ette. Ülevalt pilvedest kostab revolvripauk. Labane ja lihtne kõmakas.
Head värvid yhe sõrme kohta 😉