Aeg ühte kõvaketast kraamida. Leidsin selle käigus kõvakettalt faili nimega tekst.odt, loodud 14. märtsil 2007 kell 2:36. Revisions 4, total editing time 22 minutes. Avaldan siinkohal.
Paljad kivid vedelesid sügisporis. Oli kuulda ainult vaikset allasurutud hingamist. Kell oli … jah, mis ta nüüd oligi … kurat, kell jäi koju. No pole hullu. Tee kõrval sõi kaks lehma eelmisel aastal surnud ning nüüdseks juba ammu halvaks läinud siili. Talv oli just lõppenud ja lihtsalt polnud veel paremat kraami võtta.
Hommik koitis. Esimesed päikesekiired lärtsatasid vastu maapinda. Lehm võpatas. Siil jooksis sügiseste poolkõdunenud lehtede krabinal võssa. Lehm võpatas teist korda. Kurat, see oli ju täitsa korralik surnud siil. Mis värk on.
Aga päike jätkas, hoolimata sellest väiksest maapealsest intsidendist, põlemist. Või oli see neetud kollane pannkook praeguseks juba kustunud ja kõik see, mis vastu pori lärtsus oli lihtsalt inertsist. Vat ei tea. Lehmad võtsid mõttepausi.
(siin on lühike paus – lehmad mõtlevad)
Üle kergelt kaarduva maastikuvormi voogas natuke udu. Kaarduv maastikuvorm oli kena vaadata ja puha. Udul polnud ka midagi viga. Loo algusest on kiirematel lugejatel möödunud umbes 38 sekundit, aeglasemad on siia punkti jõudnud 46 sekundiga. Siiani ei ole midagi toimud.
Eemalt, kui päike juba päeva piisavalt soojendanud oli, hakkas kostma imelikku kära. Kergelt kaarduva pinnavormi tagant ilmus grupp omavahel elavalt kaks pluss kaks liitvaid tüdrukutirtse, Kõigil ühtevärvi helesinised riided seljas.
Eilne ilmaennustus paigutas millegi juhtumise tõenäosuse tegelikult skaala suht allaotsa.
Vaatame üle, mis meil stseenil on: põõsasse jooksnud surnud siil, kaks mõtlevat lehma, päike ja kivid. Ahjaa, kivid. Vaikselt hingavad kivid, kes tõusevad järgmises stseenis natuke kõrgemale, pori tilgub nende ümmargustelt külgedelt maapinnale järgijäänud aukudesse. Nad sööstavad ükshaaval kõige ümbritseva elava poole ning läbistavad nende veel ärkvel poriseid saapaid koleda vilinaga tappes nad otseses mõttes jalalt. Siil, tuletame meelde, on surnud. Lehmad seevastu, oi jah, olgu muld neile kerge.