Läksin eile tööle ning näen, et üks koolipoiss on Narva maanteel trammi õhku tõstnud ning ähvardab selle kõige täiega Emajõkke visata kui talle emakeelt tunnistusele viite ei panda. Ausõna, oma silmaga nägin.
Tulen täna parajasti soodat kääritamast, kui vaatan, et kolm varblast lendavad madalal Viru tänava kohal ning moodustavad kolmnurki, sirpe, vasaraid ja muid matemaatilisi ning põllumajanduslikke kujundeid. Ausõna, oma silmaga nägin.
Homme on plaanis sõita Lähis-Idasse. Mõtlen, et kui ma sinna kaks automaati ning kolm granaati kaasa võtan, siis sellest peaks ju enesekaitsks täiesti piisama. Mis te arvate?
Kui ma aga üks kord suureks kasvan, siis vaatan päevad läbi, kuidas õun puu otsas kasvab, kuidas kirss vaikselt suvepäikese käes küpseb ning muud sellised suureinimese lõbud. Noh, puu all vedelemine ka siis selle juurde. Ausõna.
Tegelikult tuli praegu meelde, et mõni nädal tagasi sadama lähedal jalutades, nägin kuidas üks koolipoiss oli trammi vette visanud ning nüüd seisis parastades kalda peal ja vaatas, kuidas inimesed oma kartullivõrkude ja värkidega laevade vahel ringi ujusid. Päris naljakas oli mulgi.
Juurutades juurikatest tehtud suppi,
söökla finantsseis õitsele lõi.
Õied korjasime sügisel, et kirgas värv
meid liiga pimestama ei hakkaks.
Ja saabus pikk ja helevalge talv.
Kombeks võtsime endale juurutada midagi veel
mis tehtud juurikatest.
Möödaminnes õunu sõime. Kahepeale õunavarre
pikuti pooleks jagasime, kahest otsast põlema
pistsime ning laulsime kõigest hingest.
Ilus aeg on see kevad.