“Härra Liin!”, kostub akna tagant. “Härra Liin, kas te olete seal!”, korratakse hüüdu. Tõusen toolilt, kohendan lipsu ning vaatan lahtisest aknast alla hoovi. “Kas see on Teie ekspress?”, küsitakse alt. “Korteriperenaine toob Ekspressi”, nendin, vastan jaatavalt ning laskun lakk-kingade klõbisedes ja kuuehõlmade lehvides trepist alla ajalehe järele.
robot räägib, räägi vastu, AI ruulib
“Härra Liin, kas see limusiin ootab Teid?”, küsitakse alt.
Jah, mul just on auto parkimisega kergelt hõõguv tüliküsimus – “Härra Liin! Ajage oma limusiin siit kus kurat!”
“No on alles tegelane,” porisetakse edasi: ” tühja sest limusiinist, kuid see meeletu hulk neid betoonraskeid kohvreid võtavad mul küll hinge seest välja. Härra Liin, kas Te tõesti arvate end teises dimensioonis elavat!”
uf. meil jookseb koristajatädi puldist kohale ja ekspress laperdab ilma korteriperenaisejannatari abita ise aknast sisse (vahest on kerge kyynte krabin ka veeplekil). :p