Pasteedile oli tõesti midagi vastuseks kribatud. Mõned tähed olid küll arusaamatuks vajunud, aga mõned jälle selgelt tuntavad. Saia sõin õhtul ära.
Lugesin vastuse läbi. Sõnum oli kohale jõudnud ja vastus oli kirjutatud põhjalik. Huvitaval kombel samas stiilis nagu minu kirjutatugi. Pasteet. Arusaadav.
Aga mida vastata, tabasin end mõttelt. Või kuidas? Sellisele vastukirjale. Oot, tegelikult ma ju ei peagi. Pidama kirjavahetust pasteedi abil. See on ju absurdne, kus seda enne kuuldud on! Söön oma saia, ei määri pasteeti paberile, ei kirjuta sellest sõnu, ei oota vastust. See peaks olema lihtne.
Tavaline elu.