kalts

Kõnnin, kalts näpu vahel, mööda oma (endise) tööarvuti kõvaketast ja üritan seda läikima lüüa. Mõnes eriti üksildases ja kauges nurgas tuleb näolt ämblikuvõrke pühkida. Jalad keerutavad üles juba aastaid seal rahus vedelenud tolmu, mille alt tuleb välja nii mõndagi huvitavat. Aeg-ajalt istun maha ning sirvin leitud kirja või vaatan pilti. Valikuliselt lisan esemeid suurde kasti, mida kõrvulukustava kriginaga enda järel lohistan. Hea, et kõvaketas suurem pole – saan vast ilma lõunapausita üle nühitud.
Tea, kas peaks pärast mõned lilled akna peale vaasi panema?