Aadu seisis kaldal ja silmitses kauguses rohetavat roostikku, mille taga asus Kõinastu laid. Ametliku nimega. Aadu ise oleks selle küll saareks ringi nimetanud, aga ju poldud veel jõutud – selles kandis kerkib maapind nii hirmsa kiirusega, et kõiki saarteks muutuvaid laide ei jõua samas tempos ringi nimetada. Igatahes oli see ülalmainit laid tänaseks rännaku sihtpunktiks. Jala. Egas midagi – kingad jalast ning pärast emotsionaalse tasakaalutuse seisundit ujumispükste puudumise puhul jalad vette ja sumpama. Vastutuul – konstantne. Põlvini vesi – konstantne. Liivane põhi – konstantne. 2 tundi konstantset kõndimist. Autojäljed orientiiriks 🙂
“Tugev pinnas jalge all on päris hea tunne” võis ta pärast seda igale vastutulijale kinnitada. Kui neid vastutulijaid ainult oleks. Samas oli sellel “laiul” hämmastavalt palju maju ning mis seal salata: põllul tehti heina ning kauguses võis ka ühte koera silmata. Äh, igastahes ulatas Aadu mulle mõnede piltidega kompaktvälk kaardi piltidega
Ning jääb veel mainida, et samal ajal olla Tallinnas olnud looduskatastroof veeuputuse näol… seega oli vees sumamine igati asjakohane ning võetav solidaarsusavaldusena pealinlastele.
robot räägib, räägi vastu, AI ruulib
Lugesin lugu ja vaatasin pilte ning pidasin vajalikuks lisada, et ise olen Kõinastul käinud ka mootorrattaga, korduvalt. Ja siis veel seda, et Liviko reklaam, mille taustaks Apelsini “igatsus” mängib, on ka Kõinastul filmitud. Deem, mul tuleb seda reklaami nähes peaaegu alati viinahimu peale
see peab hea ratas olema, mis põlvist saadik vees sõidab. aga praegu on meri tegelikult kõrgel ka.
Kõinastu on lahe koht. Meie käisime seal autoga 04-05.08.04. Tegelikult on meri praegu hoopis madalseisus, see on rohkem poolsaare moodi saar… Kõinastul on nüüd oma aare, täpsemalt lugeda ja vaadata saate http://www.geopeitus.ee