Pingutasin lihaseid, et hüpata, kui saabus nõrkus. “Tere nõrkus”, üritasin viisakas olla. Nõrkus ei vastanud. Kohendasin asendit ning päästsin lihaspinge. Nõrkus tegi grimasse ning oli näha, et ta soovib midagi öelda. “Kas sa ütlesid midagi?”, küsisin osavõtlikult. Nõrkus vaikis. Viimane tõuge veel varvastega – säärelihased, varbad – hopp! Nõrkus minu kõrval üritas nagu liigutada, kuid välja ei tulnud sellest midagi. Ma liikusin juba hooga üles taeva poole, kui kuulsin altpoolt korinat ning nägin nõrkust pikali vajumas. Olin kevadväsimusest võitu saanud. Üks null selleks korraks.
PS. kurat kui see tegelikult ka nii oleks.
PPS. “Mehed, mannaputru sajab”, ütles kuningas ning lõi toikaga vastu maad.