Ja sealt ta tuleb! Must nagu öö, silmad kinni ja käed sirgelt ees. Sätin oma kõri talle teele ning hüüan “Anna minna!”. Must pigistab sõrmed kokku. Viimane õhk. Kevad. Lilled vist ka. Ei olegi enam õhku. Natuke ebamugavaks läheb. Tõmban. Ei midagi. Lilled sikutavad juured maast ning lendavad loppadi-loppadi minema. “Hoiaks silmad veel lahti”, on mõte. Üritan. Kaugemal sügab üks koer ennast. Sõrmed surutakse veel rohkem kokku. Nüüd oleks tõesti juba õhku vaja. Tõmban. Ei midagi. Rabelen natuke. “Nagu kruustangid”, mõtlen. Vaikne. Koerast on ainult sooja õhu värelus järel. “On see nüüd Soome või Itaalia”, on järgmine mõte. Maailm on kuidagi väike ja kaugel äkki. Kerge on olla. Väga kerge. Hakkab natuke hirmus isegi. Kurat, aga neeger sipleb ka siinsamas! Oh, mis kosk see nüüd lahti päästeti. Kogu kere on külm ja õhku voolab igast avausest sisse. Vaakum muutub kiiresti eba-vaakumiks. Universum muutub väikseks aasaks. Sai leivaks. Vesi veiniks. Kõik mahub peopessa nagu ennegi. Neeger sipleb ja röögib. Ootamatult lihtne on avada silmad ning ümbrusega kohaneda. Vaatan, et koer uriseb ja kisub ning neeger karjub. Kõik on jälle nagu peab. Kukun täie südamerahuga selili, hingan põhjalikult sisse ja hakkan ohjeldamatult naerma!
robot räägib, räägi vastu, AI ruulib