Kell 7 tundus mulle, et õhtusöök on
söödud
ja kõht on täis.
Võib-olla oleks natuke raske olnud
magama minna,
aga siiski – söögiisu enam polnud,
see söök ei isutanud.
Nii tundus kell 7. Kell 8 oli
kõik muutunud.
Kell 8 on külastusaeg ja tegelikult
ei olnud kõht täis. Söögiisu ei olnud läinud.
Kõik oli pea sama.
Isutas sama moodi.
Nagu selgus. Jätkuvalt.
Võimalik, et see ongi niimoodi.
Ja see on normaalne. Sööd kõhu täis. Ja oled.
Naudid. Vaatad. Sukeldud silmadesse.
Ja siis on jälle kõht tühi. Ning ei saa
enam aru.
Enam aru.
Enam aru.