Vajutan varbad gaasipedaali ning võtan kõrvalistmelt võileiva. Selg rebitakse mõnusalt istmesse. Hammustan. Teine käsi otsib uksesahtlist limonaadipudelit. Vahetan käiku. Rebin pudelilt korgi ning kummutan suule. Lonks. Litsun gaasipedaali tugevalt ja kindlalt põhja. Kiirus kasvab ning tuulemüha tugevneb. Karjun üle müra, et “kohe tuleb kurv, hoia kinni!”. Rohelised sõrmed haakuvad ümber käepideme ning tagaistmelt kostab erutatud viginat. Keeran uljalt rooli – kummid vilisevad, asfaldile jäävad suitsevad jutid ning peenike vigin tagaistmel vakatab korraks. Ulatan pudeli tahapoole – “tänan, ei soovi”. Lonksan ise. Jälgin spidomeetrit ning vastukihutavaid telefoniposte. “Hoia kinni!” ning vajutan mõlemad jalad pidurile. Turvavöö lõikub rinnakorvi, esirataste juurest kerkib suitsu, ABS teeb koledat häält ja midagi lendab vastu juhistme seljatuge. Mõnus surin kehas. Suretan mootori, panen limonaadipudeli uksesahtlisse tagasi ning astun võileiba hammustades autost. Tagaistmelt vaatab vastu kohkunud klaasistunud pilk – elumärke ei ole. “Säh sulle UFOt”, sülitan ja astun minema.
robot räägib, räägi vastu, AI ruulib