Panin rohelise svammist konna hellalt nurka maha. Astusin mõõdetud sammudel kaugemale ning vajutasin lülitit. Kõmatas tuhmilt. Palju tuhmimalt kui ma olin arvanud. Avasin õlle ja vaadata ei julgenud. Valasin pudeli kurku. Ikka ei tulnud vaatamise julgus minu juurde. Avasin teisegi pudeli. Keerasin pudeli uurakile oma suule ning piidlesin sellises asendis olles üle omaenese pea nurka – nurgas oli ainult svammipuru ning kuri urin. “Selge, see ei olnud veel läbi”, nentisin mõttes ning neelasin kiiruga kogu õlle ja astusin saatusele vastu.
Kuri urin – ära tule mulle peale.
Kuri urin – ära vea mind siit ära.
Kuri urin – ole vastu mu hea.
Kuri urin – las ma olen siin-seal.
Kuid kuri urin tuli mulle peale.
Kuid kuri urin viis mind siit ära.
Kuid kuri urin ei olnud mu vastu hea.
Kuid kuri urin surus mu punktiks.
“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtlesin mina.
“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtles kuri urin.
Ma olin punkt.
Mida oli kerge hävitada.
Ja seda teadsin mina.
Ja seda teadis kuri urin.
hm. viis punkti viiest minu poolt 🙂