Osutusin lähemal läbivaatusel lambaks.
Punkt 1. muretsesin (eestlased ikka muretsevad asju … suur mure) CF kaardilugeja. Torkan arvutile järgi, kaart sisse – ei toimi. Tükk aega pusisin ja jupsisin. Mitu korda jahmerdasin ja proovisin. Aga selle peale ma ei osanud tulla, et proovida CF kaarti teistpidi (!!) auku torgata. Sest lamba mõistus ütles, et kui CF läheb sinna sisse, siis on see õiget pidi ning avaused, mis peaks asju õiget pidi vastu võtma, peaks olema selliselt disainitud, et sinna ei saaks asja valepidi sisse torgata. Lõpp hea kõik hea. Isegi lumehanges vedelemine ei olnud lugerit lugerite taevastele jahiradadele saatnud.
Punkt 2. avastasin parklast, mis on enamasti autosid väga täis ning iga parkimiskoht on mõne punasesse raamatusse kuuluva looma lihakilo hinnaga, vaba platsi. Muidu kena kohake auto poetamiseks, aga kaks suurt lumekamakat, selliste kavalate, parklakaarti mitteostnud nägudega, ees laiutamas. No mõeldud (mõeldud? mis see on) tehtud – jalaga kamakaid sonkima – et tõmmake nüüd jee, kevad ukseees. Sonkisin-sonkisin kuni selga tekkis tunne, et nüüd on mind püstihoidev roots pooleks ning seda ümbritsevad lihased on in-corpore krampis. Ning see tunne jälitab mind siiamaani. Niipalju siis trennist või ujumisest. Aga lambad ei peagi ujuma. Istuvad ja kasvavad vaikselt karva. Mis muud.