Ma vedelesin näoli lumes ja persest kasvasid mul välja lilled.
Kevadest saadik olid mesilinnud mind uudistamas käinud.
Lõid aga peakohal klaase kokku ja sumisesid.
Tiivad olid neil indiumist ja nokad koobaltist.
Valsitaktis õõtsuvad lilled lehvitasid eemalduvatele tankidele.
Just nagu kooma vajunud kevadkülvi lõpetanud traktor.
Ruhnu juurest läks laev põhja. Otse vastu kollaseid nartsisse.
Kose kohinasse mattuvad hõiked ei kosta enam lumehangest välja.
Isegi peeretada ei saa – ainult mulda lendab.
Kuradi hunnitu olukord oli selline nagu juba oli kord.
Sitt oli hingata kui vastu vahib ainult mullamuti lumine nägu.
Tõmban ühe hingetõmbega mutid endale hinge alla ja ise vilistan
läbi mullamuttide elutute kehade lõbusat viisijuppi.
Oh saaks kordki ennast liigutada ning traktori seljast raputada.
Kurat ta songib siin kuigi vahest on hea. Siis Lembitu ka on.
“Lemps! Too viina sa igavene malakas”. Ja Lemps tavaliselt kuuletub ja läheb.
Kurat kui sügis tuleb, kukuvad kroonlehed persse ja lähevad mädanema.
Jänesed tulevad ning nuusivad ringi, kõrvad peadligi, sabad rõngas.
Oi talv, oi kellad. Musirullid ja maasikamoos. Seebiks! Kõik seebiks!