Täna öösel avastas kohalik neljajalgne (näriliste sugukond, hiirte perekond), et köögis riiulil on ilus kuivatatud kalanahk. Tont seda enam mäletab, mis kala see oli ning miks tema nahk ära kuivatatud sai, aga riiulil ta oli. Te ei kujuta ette, kui valju häält teeb hiir, kes öösel kuivanud kalanahka krõmpsutab. Ja siis kui ma vaatama lähen, torkab oma pea kuhugi karbi taha ning on hästi vaikselt ja kujutab ette, et ta saba ja pool keha sealt üldse välja ei paista (millega on ära tõestatud, et tema kauge esivanem oli arvatavasti jaanalind).
Ning vabandust – pildid, mis on liiga kontrastsed ja/või liiga sharpendatud (palju õnne, termin), tulenevad töömonitori udususest. Keerasin kontrasti juurde ja heledust maha, äkki saavad edaspidi paremad.
Esialgu võib teile tunduda, et pilt ei ole jutu esimese otsaga kuidagi seotud, kuid siiski-siiski: pilt on tehtud Haapsalus, Lääne-Kaluri (mis on/oli endine kalakolhoos) territooriumilt ehk siis otsene side kalanahaga on ilmne! 🙂