Võrdkülgne haare haarab mind oma rohelisse embusse.
Mu ninast purskab punast verd.
Nii tugev on haare.
Silme eest läheb valgeks ja haarde sirged kanged vektorid tõmbuvad pingest siniseks.
Lilla vikerkaar nokib horisondil rukkipõllult kollaste hiinlaste apelsinisuuruseid päid
ja karjub võika häälega saba liputades üle maailma.
Saatuse üleolek kogu ilmlikust on üsna ilmne.
Vasakult läheneb tavaliselt traktor, mille roolis istub parv kanu.
Kädisedes liigub see seltskond üle mu pildi mida piirab lõputu tammepuust raam,
mida toksib miljonipealine rähnide parv, kuhu on sisse lasted natuke *
Kriips paneb minu ümber uksed lukku ja läheb koju.
Tuulehoog lükkab mind minu kriipsuses pikali. Ma kukun ja kukkudes vihiseb mu kõrvus tuul.
Vastikult vaikne on kogu edasine öö. Kell seitse kireb kukk.