“Antoonovkad on hapud ja rohelised õunad” mõtles ta selili lebades. Üsna pikka aega lebanuna hakkasid talle põhilisemad elutõed vaikselt kohale jõudma. Miks ka mitte – iga pilv ju rääkis vihmatilkade vahendusel ning rohi sosistas kõiketeadja häälega selja all. Kõik sai rahulikult selgeks. Tugevamad kõrred suhtlesid juba vahetult aju poolkeradega. Polnud ka ime – vaatamata tekkivatele teadmistele maailma korra ja selle ülesehituse kohta, oli lebamine toimunud juba mitu nädalat ning lõppu polnud veel kusagil näha. Ainult ennustaja-mustlasemutt oleks saanud öelda, et tema leidmiseni jäid veel loetud päevad. Mets ainult kohises.
robot räägib, räägi vastu, AI ruulib