Teine päev. -21,5. Juhiukse kesklukk oli temperatuuriga harjunud ning ei hakanud enam vastu. Eile veel hakkas. Käiviti tegi eilsega võrreldes palju vaevalisemat häält. Kuid jällegi – probleeme polnud. Proovisin naljaviluks ka klaasipuhastajaid kuna päike on madalal ning klaas võiks puhas olla – koomiliselt aeglased olid needki. Aga jällegi – probleemi polnud. Temperatuur oli ikka -21,5. Paar esimest käiguvahetust võtsid autmaatkastil natuke aega. Harjumisaeg vajalik. Normaalne.
Temperatuur ikka sama, kuid probleem lõi sisse just sealt, kust nagu oodatagi ei osanud. Auto oli jõudnud just soojaks minema hakata, kui tagantpoolt kostis krobinat. Ma ei tahtnud seda uskuda. Peatusin foori taga ning ma ei tahtnud seda ikka uskuda. Temperatuur oli ikka -21,5. Avasin ukse ning vaatasin tagumist vasakut ratast. Tühi. Tühi. Täiesti tühi. Tühi rehv tähendab, teate küll – sõita on paha ja kõik need muud hädad.
Edasine on juba lihtne ajalugu – keerasin Sakala parklasse, helistasin autoabisse (jajah, kollased leheküljed … siidinäpp), kuid need olid vist akuprobleemide käes vaevlevate autojuhtide kõnedest üle koormatud ning ei tõstnud toru. Seega käärisin käised üles, otsisin riistad välja ja vahetasin ratta ise. Temperatuur ikka -21,5. Õnneks ei olnud anomaaliaid ning rattavahetus läks libedalt. Lõpus natuke kiirustasin – ma ei olnud pikemaajaliseks väljas viibimiseks eriti valmis – varbad hakkasid külmetama. Parkla-maadam kasseeris veel 10.- ka selle eest, et ma nende parklat rahvale kinotegemiseks kasutasin. Temperatuur oli ikka -21,5 kraadi.