mina

Tuumatalve teine hommik. Tõstan täpselt mõõdetud liigutustega liitrisesse kohvikannu kolm supilusikatäit kohvi. Kastrulist, kus keenud vesi, täidan kannu. Tuppa lendab värske kohvi lõhna.
Pühin tooli plahvatusejärgsest tolmust ning istun. Ootan natuke ning valan kohvi välja. Akna taha lendab suur lind. Lonksan tassist ning lind lendab ära. Lasen kohvil mõjuda ja mõtted hakkavad vaikselt tööle: “oli see nüüd päris lind või nägin seda unes?”.
Tassitäis saab otsa ja ma pudenen maha tolmuks. Katan ka tooli uuesti. Kõik see oli olnud rutiinne mälestus hommikutest. Päriselt seda enam ei ole. Kuid kes oli siis see essents, tuumatalve teisel hommikul, kes seda siin kirjutab?