Teine õlu. Mõtlen. Kõht on risotot täis, saia ei taha. Ammugi pasteediga mitte. Aga midagi peaks kirjutama.
Mulle on kirjutamine ju tegelikult lihtne. Väga lihtne ju. Jutt voolab siia-sinna, viskan sisse vihjeid ja toredaid kõrvalepõikeid. Nüansse. Võib-olla ka tegevusi. Miks mitte kirjutada ja jätkata seda kirjavahetust?
Kellega?
“On juuli ning veelombil on jää. See üllataks, aga kuna jää on väga õhuke, siis see on okei. Proovin siiski sellel kõndida. Vajutan varbad jääle laiali, toetan, täisraskus. Mis see hommikul oligi – 80 kilo? 90 kilo? Varbad pressivad selle raskuse all pasteedi laiali. Sai ei pea ka vastu ning lömastub vastu jääd algosakesteks. Vajun vist läbi jää, aga kuna olen kohe-kohe magama jäämas, siis külma ei tunne. Vajun kuhugi.”
Homseks on liiga vara, eilseks juba hilja. Olen segaduses.