Olen nüüd siin istunud ja õhtute kaupa kirju kirjutanud. Sodinud paberile mingeid sõnumeid, vahepeal isegi pasteediga saia söönud. Aga ei midagi. Hommikul on köögist vastu vaadanud ikka tavaline õhtust sinna järele jäänud segadus – pasteedised saiad, sõnumeid täis soditud paberid, vahest isegi mõni lauale kirjanduslikult ümber läinud õlu. Aga ei midagi. Vastust ei kuskil. Olen seal hommikuti sellest ootamatust vaikusest ärkvele lööduna ringi tuulanud ja otsinud – ei midagi. Päevadega on kõik see ainult rohkem ja rohkem segamini läinud. Pabereid, katki läinud pliiatseid ja tühje pasteedikarpe on kogunenud lõpututult. Või selles ongi asi? Võib-olla ongi liiga segamini?! Võib-olla on raske sõnumit sellisena leida või keeruline ka midagi vastuseks kirjutada!
Koristan hüsteeriliselt, tõmban kõik läikima, viin pasteedikarbid välja, täis soditud paberid ajan ahju. Kirjutan oma sõnumi selgelt suurele valgele saiaviilule kõige tumedama pasteediga, mis poest leidsin. Nagu alguses. Nüüd peab arusaadav olema! Aga hommikul ikka sama – vastust ei kusagil.
Aga mõte jääb samaks.