Näota neeger jookseb mööda tänavat. Kiiresti jookseb nagu neegrid ikka. Lävel seisma jääb. Aknast piilub valge karvase koonuga armas kitsetall. Mees ukse taga lööb rusikaga uksele. Tolmu tõuseb ning metsast väljub seitse vägimeest. “Hurraa”, karjuvad vägimehed ning pagevad sandaalide plaginal üle aasa jõkke. Kostab ainult nõrka kaugenevat mulinat. Neeger taob vastu ust. Karvane koon on aknalt kadunud. Rusika veriseks peksnud mees ootab ja kuulatab. Tolm langeb krõbinal ta perfektselt ümmargusele peale. Ta surub seda vastu ust, et midagigi kuulda. Teiselpool ust seisab kitsetall, vaatab tolmavat ust ning vajutab päästikule. Ukse sisse jääb auk. Neegri sisse ka. Üllatunud ilmega, niipalju kui ilma näota seda ette manada saab, teeb ta kaks sammu tagasi, komistab trepil ja kukub. Kägu sekundeerib. Kitsetall lööb käpaga uksejäänused eest ning astub läbi tolmu, relva laadides, trepile. Jõe poolt kostab pladinat.
robot räägib, räägi vastu, AI ruulib